Avaldame kokkuvõtte dr Lennart Hardelli artiklist “World Health Organization, radiofrequency radiation and health – a hard nut to crack (Review)“
Rahvusvaheline vähiuuringute amet (IARC) hindas 2011. aasta mais raadiosagedusliku (RF) kiirgusega seotud vähiriske. Inimestega läbiviidud epidemioloogilised uuringud tõestasid glioomi ja akustilise neuroomi suurenenud riski. RF-kiirgus klassifitseeriti 2B rühma, mis on võimalik kantserogeen inimesele. Hilisemad epidemioloogilised, loomade ja mehhanistlikud uuringud on seda seost tugevdanud. Sellele vaatamata on enamikus riikides tehtud vähe või pole üldse midagi tehtud, et vähendada kokkupuudet kiirgusega ja harida inimesi kiirgusest tulenevate terviseriskide kohta. Vastupidi, keskkonna kiirgustase on tõusnud.
2014. aastal algatas WHO avalike kommentaaride jaoks raadiosagedusvälju ja tervist käsitleva monograafia eelnõu. Selgus, et eelnõu eest vastutava põhirühma kuuest liikmest viis on seotud Rahvusvahelise Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Komisjoniga (ICNIRP), mis on tööstusele lojaalne valitsusväline organisatsioon, ja seega on neil tõsine huvide konflikt. Nii nagu teeb ICNIRP, jäetakse monograafias raadiosagedusliku kiirguse mittesoojuslike bioloogiliste mõjude hindamine, nagu ka teaduslikud tõendid kahjulike tervisemõjude kohta, kõrvale.
Arvestades ICNIRPi suunistesse sisse programmeeritud tohutuid majandushuve ja mitmete selle ekspertliikmete sidemeid tööstusega, on kahtlemata tegemist suure huvide konfliktiga, mis õõnestab tõsiselt mitte ainult raadiosageduslikku kiirgust käsitleva monograafia usaldusväärsust, vaid ka WHO usaldusväärsust maailma tervise kaitsjana. On tõsiasi, et WHO monograafia sillutab teed inimeste ja keskkonna kiirgusega kokkupuute suurendamiseks, nt 5G tehnoloogia, asjade interneti jms puhul.
Lapsed ja noorukid võivad olla kiirguse suhtes tundlikumad kui täiskasvanud. Seega on WHO autoriteetse asutusena kohustatud viitama kõikidele teadusuuringute tulemustele ja kutsuma kõigi seotud valdkondade, näiteks inseneriteaduse, tervishoiu ja meditsiini eksperdid osalema kõigi tervisemõjude, sealhulgas raadiosagedusliku kiirguse mittesoojusliku hindamise ülevaatamises.
Tundub, et teadusekspertide ja mitme organisatsiooni proteste ja kommentaare ignoreeritakse. Monograafia tundub olevat rohkem poliitiline ja tööstust toetav kui teaduse ja tervise edendamise eesmärki täitev. Nüüd on aeg aktivistidel, valitsusvälistel organisatsioonidel ja teadlastel avaldada poliitikutele survet, et muuta WHO raadiosageduslikku kiirgust ja terviseriske käsitlevat tegevuskava ning nõuda, et WHO eesmärk oleks tööstuse huvide asemel toetada maailma tervist. Enne monograafia avaldamist on ka aeg hinnata hinnangute ja otsuste tegijate pädevust. Märkimisväärne on see, et tänaseks on avaldatud tõendid, mis näitavad, et ICNIRPi liikmed on avaldanud teaduslikult ebaõiget ja eksitavat teavet.
Vähiriskide hindamiseks on vaja kaasata meditsiini, eriti onkoloogia alal asjatundlikke teadlasi. Iroonilisel kombel näib, et WHO töötajad näivad end kaitsvat tahtmatu raadiosagedusliku kiirguse eest vähemalt Genfi hoone mõõdetud aladel, kus raadiosageduslik kiirgus on märkimisväärselt madal.
