2020. aastal Moskvas välja antud 196-leheküljelises raamatus selgitatakse 5G toimimist ja sellega kaasneva millimeeterlaine mõju inimkehale.
Raamatu koostajad on Yury G. Grigoriev, Venemaa föderaalse meditsiini ja biofüüsika keskuse (FMBC) radiobioloogia ja mitteioniseeriva kiirguse hügieeni laboratooriumi juhtivteadur, doktor, professor, Venemaa elektrotehnika teaduste akadeemia akadeemik, Venemaa teaduste akadeemia (RAN) radiobioloogia osakonna büroo esimehe asetäitja, WHO rahvusvahelise elektromagnetkiirguse ja tervise programmi nõuandekomitee liige; NCCRi, RNCNRi ja ICEMSi liige, ja Alexander S. Samoylov, RANi korrespondentliige, professor, doktor, FMBC peadirektor.
Sisututvustus
Millimeeterlainetel töötav 5G teeb kättesaadavaks interneti igas maakera punktis ja ühendab omavahel kõik nutiseadmed, võimaldades kasutada asjade internetti. Kui 5G tehnilis-majanduslik eelis on ilmne ja laialdaselt kajastatud paljude riikide meedias, on elektromagnetkiirguse ohtlikkus rahva tervisele ja keskkonnale endiselt ebaselge. Kahjuks on jäetud tähelepanuta teadlaste ja meditsiinitöötajate pöördumised ÜRO ja Euroopa Liidu poole, mis käsitlevad meditsiiniliste ja bioloogiliste eeluuringute vajalikkust enne 5G rakendamist.
Kogu planeedi katmiseks millimeeterlainetega kasutatakse satelliite, mida kavandatakse orbiidile saata rohkem kui 42 000. Juba praegu on kosmoses umbes 7000 toimivat satelliiti ja nende arv kasvab pidevalt. Tegelikult jääb kogu inimkond eluks ajaks lõksu millimeeterlaine elektromagnetilisse võrgustikku ja keegi ei saa vältida nende mõju. Lisaks tuleb märkida, et juba praegune satelliitide arv teeb suurt muret astronoomidele ja mehitatud kosmoselendude turvateenistustele.
Rääkides aga sellest, mis toimub Maa peal, siis erinevalt 3G-st ja 4G-st, mis kasutavad suuri tugijaamu raadiusega 2–15 km või rohkem, vajavad millimeeterlained tohutul hulgal tugijaamu. Näiteks, kui antenni raadius on ainult 20 meetrit, siis ühe ruutkilomeetri kohta on vaja umbes 800 tugijaama, mis asuvad 3–5 meetri kaugusel tarbijast.
Arvestades, et millimeeterlained imenduvad kuni 2 mm sügavusele eluskoes, mõjutavad need inimese nahka ja silmi, täpsemalt silma kõvakesta ehk silmamuna valget osa. Seetõttu on autorid seisukohal, et millimeeterlainete ohtu tuleb hinnata silmas pidades just neid kahte elundit – nahka ja silmi. Nahk on väga keeruline biostruktuur, millel on suur hulk retseptoreid ja mis on tegelikult siderelee väliskeskkonna ja organismi funktsionaalse seisundi vahel. Millimeeterlainete mõju uuringuid nahale ja silma kõvakestale pole aga siiani tehtud.
Rahvusvahelised kiirgusstandardid on kehtestatud rohkem kui 20 aastat tagasi, hinnates üksnes soojuslikku neelduvust, arvestamata kiiret tehnilist arengut ja elupõlist kokkupuudet mikrolainekiirguse ja millimeeterlainetega. Raamatus esitletakse uut radiobioloogilist lähenemisviisi 5G ohu hindamiseks, arvestades elektromagnetväljade eluaegse kokkupuute mõju ja koormust elunditele. Raamatus pakutakse välja ka võimalikke kiirguskoormuse vähendamise viise.
Elanikkond peab teadma, et elektromagnetväljad on kahjulikud ja nende ohutust on võimalik reguleerida teatud hügieeninormidega. Enamikule inimestest on nutiseadmed mugavusesemed, ajapiiranguteta meelelahutus- ja sidevahend ning mänguasi lastele. Soovitatav on juurutada mõistet “teadlik risk”. Inimesed peaksid mõistma, et teatud hügieenisoovituste rikkumisega seavad nad ohtu oma tervise. Seda ohtu ja mõistet tuleb järjekindlalt selgitada just eelkõige meedia kaudu.
Kõnealune väljaanne on esimene omataoline.
Viide (pdf, 196 lk): https://ouzs.ru/upload/iblock/ceb/ceb17aa082111ea2c7e0514386bcc490.pdf
