Väljavõtted postitusest “Kuhu kooli panna laps“

“Tallinna Haridusameti alluvusse kuulub digipädevusoskuste suurendamiseks mõeldud innovatsiooniprojekt EduInnoLab (https://www.tallinn.ee/…/Uudis-Innovatsiooniprojekti-EduInn…). Sellest aastast [2018, toim.] avas see kuues Tallinna koolis ja kahes lasteaias innovatsioonilaborid. Näiteks Pelgulinna koolis avati drooniklass /… /. Südalinna koolis aga alustati liitreaalsuse tundidega. Viimane tähendab seda, et kolmandas ja kuuendas klassis toimuvad osad tunnid virtuaalreaalsuses – lastel on peas virtuaalkiivrid ja tunnimaterjali omandatakse 3D-s. /… /

Küsisin EduInnoLab projektijuhi käest ohutusstandardit, et kui palju lapsed võivad sellises kiirguskeskkonnas viibida, sest planeeritakse osta juhtmevabad vastuvõtjatega kiivrid. Näiteks juunis 2018 avaldatud teadusuuring ütleb, et lastes neeldub virtuaalreaalsuse süsteemidest 2-5 korda rohkem mikrolainekiirgust kui täiskasvanutes ning eksperdid hoiatavad, et kahjustused nägemisele, kuulmisele ja ajule võivad osutuda pöördumatuteks (https://ehtrust.org/new-publication-children-absorb-2-5-ti…/).

Projektijuht möönab, et eelkõige nad katsetavad laste peal, ohutusstandardit ei ole ega tule, aga et kõik on täiesti ohutu, seda võib ta kinnitada.“

Kas tõesti on meie kohalik projektijuht pädevam kui maailmaklassi teadlased, kes juba aastaid hoiatavad juhtmevabade seadmete kiirguse mõjude eest? Teadlaste kinnitusel on lapsed sellele kiirgusele eriti tundlikud, kuna nende kehas on rohkem vett, kolju on õhem ning organism alles välja arenemas.

Või ehk on siinsed lapsed niivõrd erinevad kõikidest teistest, et tõestatult vähkipõhjustav tegur on neile kui hane selga vesi…
Rumal nali.

Peamine küsimus on siiski see: kes me sellised oleme, et katsetame oma laste peal? Ja mis kasu on lastel tulevikus digipädevusest, kui me oleme hävitanud nende tervise?

Loe ka kirjavahetust Haridusametiga samal teemal siit.