2015. aastal koostasid paljude riikide teadlased pöördumise, mille adressaadiks olid ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, WHO peadirektor dr Margaret Chan, ÜRO keskkonnaprogrammi tegevjuht Achim Steiner ja ÜRO liikmesriigid, ning milles nõuti kaitset mitte-ioniseerivate elektromagnetväljade (EMVde) ekspositsiooni eest.

Pöördumine avaldati 2015.a detsembris ajakirjas “European Journal of Oncology“.

2015. aasta oktoobriks oli pöördumisele allkirja andnud 224 teadlast 39 rahvusest, sh professor Hiie Hinrikus ja Tarmo Koppel Eestist. 30. aprillil 2020 on toetusallkirju kogunenud 253 teadlaselt 44 rahvusest.

„Oleme teadlased, kes tegelevad mitte-ioniseerivate elektromagnetiliste väljade (EMV) bioloogiliste ja tervisemõjude uurimisega. Tuginedes eelretsenseeritud avaldatud teadustöödele on meil tõsine mure kõikjal oleva ja üha suureneva EMVde ekspositsiooni pärast, mida tekitavad elektrilised ja juhtmevabad seadmed. Nende seas on muu hulgas raadiosageduslikku (RS) kiirgust tekitavad seadmed, nagu mobiiltelefonid ning juhtmeta telefonid ja nende baasjaamad, wifi, mobiiliantennid, kaugloetavad arvestid ning beebimonitorid, samuti elektrilised seadmed ja taristu, mida kasutatakse elektriga varustamisel ja mis toodab eriti madala sagedusega elektromagnetvälju.

Meie ühise mure teaduslik alus

Väga palju hiljutisi teadusartikleid on näidanud, et EMVd mõjutavad elusorganisme kiirgustaseme juures, mis on rahvusvahelistest ja riiklikest piirnormidest oluliselt madalam. Nende mõjude seas on suurenenud vähirisk, rakustress, kahjulike vabade radikaalide hulga suurenemine, geneetilised kahjustused, reproduktiivsüsteemi struktuurilised ja funktsionaalsed muutused, õpi- ja mäluvaegused, neuroloogilised probleemid ning negatiivne mõju inimese üldisele heaolule. Kahjustused ulatuvad ka inimestest kaugemale, aina rohkem koguneb tõestusmaterjali kahjuliku mõju kohta nii taimedele kui ka loomadele.“

Teadlased avaldavad oma pöördumisega survet rohkem kaitset pakkuvate piirnormide väljatöötamiseks ning ettevaatusabinõude rakendamise julgustamiseks, samuti avalikkuse harimiseks terviseriskide osas, eriti riskide osas laste ja loodete arengule.

Pöördumises viidatakse, et mitteioniseerivate EMVde rahvusvahelised piirnormid pole adekvaatsed ega kaitse avalikkust, eriti lapsi, kes on EMVde mõjudele haavatavamad.

Rahvusvaheline mitteioniseeriva kiirguse kaitse komisjon (ICNIRP) kehtestas oma juhised elektri-, magnet- ja elektromagnetväljadega (kuni 300 GHz) kokkupuute piiramiseks juba 1998. aastal. Need juhised on üle võtnud WHO ja paljud riigid üle maailma (sh ka Eesti).

ICNIRP väidab tänaseni, et need 1998. aasta juhised on täiesti asjakohased ning sellest ajast saati avaldatud teadustööd pole tõendanud mis tahes kahjulikke mõjusid kehtestatud piirnormidest madalamate kiirgustasemete juures – seda vaatamata üha suurenevale tõendusmaterjalide hulgale just vastupidise kohta.

Seepärast leiavad teadlased, et ICNIRPi juhised pole piisavad avalikkuse tervise kaitsmisel, kuna need ei hõlma pikaajalist kokkupuudet ja madala intensiivsusega kiirguse mõjusid.

Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC) nimetas 2002. aastal eriti madala sagedusega elektromagnetväljad ja 2011. aastal raadiosagedusliku kiirguse võimalikuks kantserogeeniks inimesele (grupp 2B). Ja ometi väidab WHO nendele klassifitseerimistele vaatamata jätkuvalt, et kehtivate ekspositsiooninormide allapoole toomiseks ei ole piisavalt tõestusmaterjali.

Seepärast kutsuvad teadlased üles ÜROd kokku kutsuma sõltumatut, läbipaistvat ja erapooletut valdkonnaülest komisjoni, mis uuriks praegustele tehnoloogiatele alternatiive, et vähendada inimeste kokkupuudet raadiosageduslike ja eriti madala sagedusega elektromagnetväljadega.

Pöördumise lõpus esitavad teadlased oma nõudmised:

“Lisaks nõuame kollektiivselt, et

1) kaitstaks lapsi ja rasedaid;

2) karmistataks piirnorme ja reguleerivaid standardeid;

3) survestataks tootjaid arendama ohutumat tehnoloogiat;

4) kommunaalettevõtted, kes vastutavad elektri tootmise, ülekande, jaotamise ja jälgimise eest, säilitaksid normaalse voolukvaliteedi ning tagaksid korras elektriliinid, et minimeerida kahjulikku maandusvoolu;

5) teavitataks avalikkust võimalikest elektromagnetilise energiaga kaasnevatest terviseriskidest ja inimestele õpetataks kahjustuste vähendamise strateegiaid;

6) koolitataks meditsiinitöötajaid elektromagnetilise energia bioloogiliste mõjude osas ning neile antaks väljaõpe elektrimagnetilise tundlikkusega patsientide raviks;

7) valitsused rahastaks väljaõpet ja uuringuid elektromagnetväljade ja tervise osas, mis oleks sõltumatud tööstusest, ning korraldaks tööstuse koostööd uurijatega;

8) meedia avalikustaks ekspertide finantsilised suhted tööstusega, kui tsiteerib ekspertide arvamusi elektromagnetvälju tekitava tehnoloogia tervise- ja ohutuse aspektide osas;

9) rajataks n-ö valged ehk kiirgusvabad piirkonnad.”

Vaata kindlasti ka teadlaste pöördumist tutvustavat videot: https://vimeo.com/295581814:

Originaal: “International Appeal: Scientists call for Protection from Non-ionizing Electromagnetic Field Exposure“