Sissejuhatus

Ameerika epidemioloog Samuel Milham on sündinud New Yorgi osariigis 12. mail 1932 ning lõpetanud Albany meditsiinikolledži. Peaaegu kogu oma elu on ta pühendanud haiguste tekkepõhjuste väljaselgitamisele, otsides eeskätt seoseid haiguste leviku ja tehnika arengu vahel. Tema tööd baseeruvad Ameerika Ühendriikide statistilistel rahvastikuandmetel. Olles koos mitmete abilistega põhjalikult uurinud miljoneid sünde, surmi ja rahvaloenduste andmeid möödunud sajandi Ameerika Ühendriikides, on ta jõudnud järeldusele, et tsivilisatsiooni ehk elustiili haigused tulenevad industrialiseerimisest. Vähk, Alzheimeri tõbi, südame-veresoonkonnahaigused, astma, diabeet, ülekaalulisus, osteoporoos ja depressioon on sagenenud XX sajandi jooksul pidevalt ja jätkavad sagenemist uuel aastatuhandel. Üldiselt arvatakse, et neid haigusi põhjustavad muutused söömisharjumustes, istuv eluviis, linnastumine, sigarettide ja alkoholi tarvitamine ning ühiskondlike ja perekondlike sidemete lagunemine. Avastanud seose lapseea leukeemia ja eluruumide elektrifitseerimise vahel ning saastelektri seose täiskasvanute vähiga, taipas Milham, et tsivilisatsiooni haigused on tegelikult elektrifitseerimise haigused.

Seda kinnitab fakt, et USA linnades oli 1930. aastal suremus vähki 58,8% kõrgem kui maal (Milham 2010). Epidemioloogiline uurimus linna ja maa erinevustest südame isheemiatõve ja tema riskifaktorite osas viidi läbi ka 1980ndate keskel Indias. New Delhi elanikke võrreldi linnast 50 km kaugusel elavate maainimestega (Chadna, et al. 1997). Mõnedes uuritavates maapiirkondades olid elektrifitseerimisprojektid alles teostamisel. Linnas oli südame isheemiatõve levik kolm korda suurem kui maapiirkonnas, hoolimata sellest, et maainimesed suitsetasid rohkem ja sõid rasvasemat toitu. Enamiku südame-veresoonkonnahaiguste riskifaktorite tõenäosus oli linnas 2–3 korda suurem.

Üle 80 aasta on majandusteadlased täheldanud tervisenäitajate paradoksaalset paranemist (suremuse vähenemine ja eluea tõus) majandusliku languse perioodidel. Suremus suureneb ja eluiga lüheneb majandusliku tõusu aastatel. Artikkel „Majandusliku kasvu ja tervise progressi vahelise suhte pöördvõrdelisus: Rootsi XIX ja XX sajandil” (Tapia Granado & Ionides, 2008) esitab rohkesti andmeid elektrifitseerimise ja suremuse seostest. Tervisenäitajate paranemine natside poolt okupeeritud Euroopas II maailmasõja ajal ja Kuubas hiljutise majandusliku kokkuvarisemise ajal polnud tingitud mitte kalorivaesest toidust, vaid vähenenud elektromagnetväljade mõjust (Milham 2012).

USAs ja Kanadas ilma elektrita elavatel amišitel on praegune haigestumise ja suremuse tendents märkimisväärselt sarnane USA maapiirkondade omale XX sajandi algul. Nende haigestumus diabeeti on poole väiksem kui teistel ameeriklastel, isegi kui rasvumisnäitajad on võrreldavad. Sarnaselt varasematele maapiirkondadele on amišitel vähem vähki, südame-veresoonkonnahaigusi ja enesetappe. Amišite keskmine eluiga on alates 1890. aastast olnud stabiilselt üle 70 aasta. Seevastu oli USA linnaelanike keskmine eluiga XX sajandi künnisel alla 50 aasta.

Hiljutine uuring „Madal vähihaiguste tase Ohio amišite hulgas” (Westman, et al. 2010) näitas, et madalat vähkihaigestumise taset ei saa seletada üksnes tubakast hoidumisega. Alzheimeri tõbe kohtab amišite hulgas samuti üliharva. Pediaatrid, kes hoolitsevad üle 800 amiši perekonna eest, pole diagnoosinud ainsalgi lapsel hüperaktiivsust. Samuti pole nende hulgas ülekaalulisi lapsi (Ruff 2005). Dr Milham arvab, et kui kõigil USA elanikel oleks sama väike haigestumus kui vana korra amišitel, kukuks USA arstiabisüsteem ja farmaatsiatööstus kokku.

*

Elektromagnetväljade mõjust tingitud haigused

Laste leukeemia

Dr Milham on lasteea leukeemiat uurinud 1960ndatest aastatest alates. Seda haigust põhjustavad mõjutused loote- või väga varases lapseeas. Laste leukeemiat pole esinenud elektrifitseerimata paikades. Dr Milham koos Eric Ossianderiga otsisid välja laste leukeemia surmajuhtumite kirjeldused aastatest 1930–1950. USA rahvaloenduse andmete põhjal tegid nad kindlaks rahvastiku hulga ning elektriga majapidamiste osakaalu linnas ja maal. Vanuses 2–4 aastat suurenes suremus leukeemiasse 24% võrra, kui kodude elektrifitseerimine kasvas 10% võrra. Alla aastaste laste puhul sellist seost elektriga ei olnud. Lümfoblastse leukeemia osakaal maailmas varieerub 0,4st 100 000 inimese kohta elektrifitseerimata paikades kuni 4ni 100 000 elaniku kohta industrialiseeritud maades. Dr Milham püüdis oma artiklit tagajärjetult avaldada mitmetes meditsiiniajakirjades. Üks tema sõber, kes töötas ühe sellise ajakirja toimetuses, möönis, et artiklis pole midagi valet, kuid see olevat „poliitiliselt liiga väljakutsuv”. Ta soovitas saata artikli ajakirjale Medical Hypotesis, kus see ka ära trükiti (Milham & Ossiander 2001).

1950. ja 1960. aasta rahvastikuandmetest selgus, et 1950. aastal oli New Yorgi osariigis suremus laste leukeemiasse 100 000 inimese kohta 4,3, kuid Oneida maakonnas oli see näitaja 19,9. 1950. ja 1951. aasta vahel oli suremus laste leukeemiasse Oneida maakonnas Rome’is 100 000 inimese kohta koguni 36,1. Esialgu ei suutnud dr Milham leida ühist nimetajat selgitamaks neid juhtumeid (Milham 1963). Kui Stanislaw Szmiegelski näitas 1996. aastal, et radariga töötanud Poola sõjaväelaste hulgas olid sagenenud leukeemia juhtumid, meenus Milhamile, et paljud kodud, mida ta külastas Rome’is, paiknesid Griffithi õhujõudude baasi radarimassiivi vaateväljas. See tugevdas veelgi kahtlusi, et leukeemia võiks olla põhjustatud elektrilisest mõjust.

Aastatel 1997–2001 diagnoositi väikeses Falloni linnas Nevadas 11 laste leukeemia juhtumit. Vihjeks niipalju, et linna lähedal asuvad lennuväebaas ja kütusejuhe ning linnas on volframi töötlemise rajatis. Populaarseim etioloogiline teooria väidab, et põhjuseks olid volfram ja reaktiivkütus, mis olid saastanud linna pikka aega.

On olemas ligikaudu 6 elektromagnetväljade uuringut, mis näitavad maapealsetest antennidest lähtuvate erinevate sagedustega elektromagnetväljade seost laste leukeemiaga. Mürgiste ainete agentuur ja haiguste register ei soostunud kunagi pidama antenne vähipuhangu põhjusteks. Linna lähedal paiknes Loran C antenn, mida dr Milham pidas epideemia põhjuseks. Antenn lõpetas töötamise 2010. aasta veebruaris.

Hulk aega pärast epideemia haripunkti teatas grupp kohalikke raadioamatööre 24-tunnisest ajavahemikust 2006. aasta aastavahetuse paiku, mil nende vastuvõtjate sageduspiirkond oli üle ujutatud Lorani signaaliga. See langes kokku niiske ilmastikuperioodiga, mil vesi suurendas maapinna elektrijuhtivust. Rannavalve tunnistas antennide talitlushäiret. Kuna signaal oli väga võimas ja segas usaldusväärset vastuvõtujaama, mis asetses 25 miili kaugusel antennist, kahtlustas dr Milham, et signaal läbis maapinna ja võis levida kütusejuhtme kaudu otse linna, mõjustades rasedaid naisi ja kahjustades raadioamatööride moodsaid töökindlaid vastuvõtjaid.

Laste leukeemia puhanguid on olnud võimsate (1 000 000 W) sõjaväesaatjate lähedal Havail, Guamil ja Šotimaal, samuti mujal maailmas.

Leukeemia ja lümfoom

Alumiiniumitehase töölistel oli suurenenud suremus leukeemiasse ja lümfoomi. Ainult üks mitmete firmade meditsiinijuhtidest – dr Hughes Kaiser Aluminiumi tehasest – nõustus kohortuuringuga tehasetööliste hulgas (Milham, 1979).

Tehas oli ehitatud 1946. aastal ja 25% töölistest olid palgatud samal aastal. Analüüsides personaliosakonnas talletatud tööliste andmeid arvutiprogrammi abil, avastas Milham suurenenud suremuse lümfi- ja verevähki, lümfoomi, healoomulisse ajukasvajasse ja kopsupuhitusse.

Anoodid ja katoodid olid tehtud koksist, mille sideaineks kasutati kivisöetõrva. Tehase seisukoht oli, et töötajate suurenenud vähkihaigestumises olid süüdi kivisöetõrva kantserogeene sisaldavad lenduvad osakesed. Dr Milham kahtles selles, sest koksiahju ümbruses töötavatel meestel, kes olid palju rohkem nende osakeste mõjuväljas, lümfoomi ja leukeemiat ei lisandunud. Ta kahtlustas, et haigusi soodustavaks faktoriks olid tugevad magnetväljad. Tacoma tehases oli diagnoositud lümfoomi viiel korral seitsmeaastase perioodi jooksul. Sulatusruumis oli staatilise magnetvälja tugevuseks 100 G (10000 μT) ja muutuva magnetvälja tugevuseks üle 100 mG (10 μT). Enamikes kodudes on see näitaja alla 4 mG (0,4 μT). Kaiser Tacoma töötas 60 000-amprilise vahelduvvooluga, mis muudeti anoode ja katoode varustavaks alalisvooluks.

Dr Milham vaatas üle elektrialal töötavate meeste (elektrikud, liinimehed, alumiiniumitöölised, raadio- ja televiisoriparandajad, keevitajad, elektrijaamade töötajad jne) vähijuhtumid. Neil inimestel oli suurenenud suremus leukeemia, lümfoomi ja ajukasvajate tõttu. Avaldanud uuringutulemused ajakirjas New England Journal of Medicine (Milham 1982), sai ta arvukalt telefonikõnesid kolleegidelt, kes väitsid, et nii madal elektriväli ei saa mingil juhul tekitada vähki. Dr Milhami vastus oli lihtne: „Tõestage, et mul pole õigus.” Mõne kuu pärast leidis kinnitust, et tal oli õigus. Dr Milham on leidnud üle 50 elukohauuringu ning 100 ametialast uuringut, mis seostavad vähihaiguse teket magnetvälja mõjuga.

Raadioamatöörid viibivad elektromagnetväljade mõjupiirkonnas, kus leidub ka raadiosagedusega kiirgust. Dr Milham kutsuti uuringuid teostama ühe Ameerika Raadioülekannete Liiga liikme poolt, kuid talle ei võimaldatud juurdepääsu liikmete toimikutele. Dr Milhamil ei jäänud muud üle, kui osta1984. aastal endale föderaalse kommunikatsioonikomisjoni litsents. See võimaldas tal teha kohortuuring 67 829 Washingtoni ja California osariigi amatöörraadio litsentsiaadi kohta (Milham, 1988). Nende seas oli suremus suurenenud lümfoomi ja ägeda müeloidse leukeemia tõttu.

Immuunpuudulikkus

B-rakkude lümfoom on laialt levinud nii kaasasündinud kui ka omandatud immuunpuudulikkuse korral. Kombineeritud immuunpuudulikkuse sündroomiga sündinud lastel, AIDSi põdevatel inimestel ning elundite siirdamiseks immuunsust mahasuruvate ravimitega ravitud inimestel on suurenenud B-rakkude lümfoomide juhtumid.

B-lümfotsüüdid ehk B-rakud on leukotsüütide hulka kuuluvad omandatud immuunsuse kaitserakud, mille peamine funktsioon on aktiveerida antigeeni toimel antikehi tootmaks plasmarakke organismi sattunud võõrkehade vastu. B-lümfotsüüdid muudetakse aktiivseks pärast seda, kui antigeen seotakse B-raku pinnal immuunglobuliiniga ja talle toimivad T-abistajarakud. T8-lümfotsüüte nimetatakse tapjarakkudeks, mis avastavad ja hävitavad haigustekitajaid kandvaid rakke. T4-lümfotsüütide ehk abistajarakkude ülesanne on antigeeni äratundmine ja info edasiandmine T8- ja B-lümfotsüütidele.

Dr Milham ja dr Robert Davis uurisid 23 vabatahtliku Kaiser Tacoma metallitöölise vere lümfotsüüte. Vereproove võeti kord nädalas 12 nädala jooksul. Uuringu tulemusel selgus, et Tacoma töölistel olid väga ebanormaalsed T4 ja T8 hulgad. Vereproove korrati ja saadi samad tulemused. T4 ja T8 hulk oli töölistel väga suur, T4/T8 ebanormaalselt kõrge T8 tõttu. Dr Milhami tõlgenduse kohaselt reageeris keha immuunsüsteem katlaruumide elektromagnetväljadele. Mõni aeg pärast pidevat immuunsüsteemi stimuleerimist see väsib ja langeb rivist välja, mistõttu tekib lümfoom.

Washingtoni ülikoolis viidi rottidega läbi eksperiment mikroobivabas keskkonnas, et vähendada keskkonnast tulenevaid erinevusi. Katses kasutati mikrolaineid sagedusega 2450 Mhz. 100 elektromagnetkiirgusega mõjustatud roti hulgas oli 18 vähijuhtu, kuid kontrollgrupis esines ainult 5 vähijuhtu. Dr Milhami meelest ei saanud selline erinevus olla juhuslik. Siiski deklareerisid autorid uuringu „negatiivseks”.

Uuringugrupp keeldus tunnistamast, et nende uuring näitas mikrolainete mõju kui võimalikku loomade kantserogeeni. Rottidel tekkis samuti immuunsüsteemi vastureaktsioon mikrolainetele nagu alumiiniumitootjatel.

Eric Ossiander tervishoiuosakonnast varustas dr Milhami iga-aastaste feokromotsütoomide haigusjuhtumite statistikaga Washingtoni osariigis aastatel 1987–2007. Täheldati märkimisväärset haigusjuhtumite arvu kasvu alates aastast 2000, mil mobiitelefonid muutusid populaarseks. Näiteks oli 2000. aasta Washingtoni osariigis kasvajate tõttu haiglaravil 83 inimest, kuid 2007. aastal oli neid juba 208. USA haiglastatistika näitab 1997. aastal 1927 healoomulist neerupealiste kasvajat ning 2007. aastal 3764 kasvajat.

Paljud ei tea, et venelased ja ida-eurooplased on olnud mitmeid aastaid bioelektromagnetiliste uuringute esirinnas ning kehtestanud elektromagnetvälja mõjudele rangemad standardid kui läänes.

Rinnavähk

Dr Milham ostis oma esimese magnetvälja mõõturi 1990ndatel aastatel. Täheldades rinnavähi juhtumite kasvu sekretäride ja masinakirjutajate hulgas ning meenutades arvutite-eelsel ajastul kasutusel olnud vanu elektrilisi kirjutusmasinaid, avastas ta, et paljudel juhtudel esines väga kõrge magnetväli masinakirjutaja rinna kõrgusel (Milham & Ossiander 2007). Erandiks oli IBM Selectric, millel oli madal väli.

Grubb ja Ellise kinnisvarakontori töötajad kaebasid sagenenud vähijuhtumite üle. Uutel arvutitel olid vibreerivad ekraanipildid, mille põhjustas kõrge magnetväli. Kontoritöötajad istusid tugevaid magnetvälju tekitava kolme 12-kilovoldise trafo mõjupiirkonnas. Tööandja palkas kohortuuringut töötajate vähijuhtumite asjus läbi viima eksperdid, kes konstateerisid, et vähkihaigestumine ei olnud sagenenud. Dr Milham märkas pärast saadud andmete ülevaatamist, et enamik vähijuhtumeid esines pikaajalistel töötajatel. Vähem kui 2 aastat töötanutel oli vähirisk 1%, 2–5 aastat töötanutel 9,3 ja 5–15-aastase staažiga töötajatel 15,1. Nii kõrged riskid on väga ebatavalised enamikes magnetväljaga seotud vähiuuringutes.

On olemas aruanded meeste rinnavähi epideemia kohta Põhja-Carolina mereväekorpuses. Mereväelastel tuvastati 55 rinnavähi juhtu ning arvati, et epideemia oli põhjustatud lahustireostusest joogivees. On uuringuid, mis seostavad lahusteid mõningate vähijuhtumitega, kuid 50 uuringut viitavad meeste rinnavähi seosele elektromagnetväljadega.

Munandivähk

2006. aastal kirjutas dr Milhamile Thomas McCaskell, erruläinud Kanada riikliku politsei töötaja, kel oli arenenud munandivähk töötava kiirusemõõtja süles hoidmisest. Dr Robert Davise kaasabil valmis aruanne, mis näitas, et politseinikel, kes hoidsid süles kiirusemõõtjaid, oli 7 korda suurem oht haigestuda munandivähki.

Vähk erinevates elundites

Ka tuletõrjujatel on suurenenud risk haigestuda mitmesugustesse vähiliikidesse, nagu leukeemia, multimüeloom, lümfoom, meeste rinnavähk, pahaloomuline melanoom, aju-, mao-, käärsoole-, pärasoole-, eesnäärme-, kuseteede-, munandi- ja kilpnäärmevähk. Kummalisel kombel pole hingamisteede vähk tuletõrjujate hulgas rohkem levinud kui muude elukutsete esindajatel, kuigi nad tõenäoliselt puutuvad kokku kantserogeensete põlemisproduktidega.

Vähihaiguste nimekiri, mille suhtes tuletõrjujatel on kõrgenenud risk, langeb kokku nende töötajate haigustega, kes puutuvad kokku elektromagnetväljade ja raadiosageduslike kiirgustega. Tuletõrjujad on ohustatud mobiilsete raadiosideseadmete tõttu, mida nad tuld kustutades rutiinselt kasutavad (Milham 2009).

Pikaajalised uuringud California tuletõrjujate hulgas, kes töötasid tuletõrjedepoodes mobiilimastide lähedal, näitasid mitmeid mikrolainehaiguse sümptomeid, nagu unehäired, depressioon, peavalu, värisemine ning aeglustunud reaktsioon. Lisaks oli neil ebanormaalne ajutalitlus.

Viljakusprobleemid

Uurides suremust 1930. ja 1940. aasta statistiliste andmete põhjal, märkas dr Milham, et mida rohkem elektrifitseerimist, seda madalamad olid viljakus ja sündimus. Majandusteadlased ja sotsioloogid põhjendasid muutusi ühiskondlike ja sotsiaalsete muutustega. Dr Milham usub, et muutused on otseselt põhjustatud elektromagnetväljadest. Elektrifitseeritud külas oli sündimus pereplaneerimisega mittetegelevate naiste hulgas madalam kui naistel elektrifitseerimata külas.

Elektromagnetväli mõjutab ka loomi. Mitmed uuringud on leidnud, et tugevnenud elektromagnetväljas annavad lehmad vähem piima ning nii lehmadel kui ka sigadel on hakanud ilmnema viljakusprobleemid.

Uuringuandmed näitasid, et isadel, kes töötasid alumiiniumitootjatena või jahuveski töölistena, sündis rohkem tütreid. Alumiiniumitootjad viibivad tugeva elektromagnetvälja ja kuumuse mõjupiirkonnas, mis kahjustab nende spermat. Jahuveski töölised puutuvad kokku pestitsiididega, mida kasutatakse jahukoide vastu. Diklorodibromopropaan on tuntud kui viljatuse ja steriilsuse põhjustaja meestel ja tingib ilmselt muutusi sündivate laste soos. Poegadel on tunduvalt madalam sünnikaal (Milham 2009). Võib tõmmata paralleele elektromagnetvälja mõju ja toksiliste ainete mõju vahel.

Saastelektri mõju

2004. aastal paelus dr Milhami tähelepanu Michael Perrault’ artikkel ajalehes The Desert Sun, mis kirjeldas 11 vähihaiguse juhtumit La Quinta keskkooli õpetajate hulgas ning tõi ära kolme õpetaja nimed, kes olid vähki surnud. Dr Morgan vestles õpetajatega, vaigistamaks nende hirme. Ta seletas, et vähipuhangut pole ja vähijuhtumid koolis on „normaalsed”.

Kool avati 1988. aastal ja see kolis uude hoonesse 1990. aastal. 2004. aastal töötas seal 37 õpetajat. Uuringu läbiviimiseks läks vaja kõigi koolis töötanud õpetajate nimekirja, nende sünniaegu, tööle võtmise ja töölt lahkumise aegu ning tervislikku seisundit.

Professor Martin Graham ja Dave Stetzer on leiutanud mõõturi, mis näitab, kui palju muutub pinge hetkväärtus vaadeldava ajaühiku kohta (dV/dT) ehk võrgu sagedusest kõrgema sagedusega saastelektri suurust.Tänapäeva elektrivarustussüsteemis on palju saastelektri allikaid. Nendeks on elektriseadmed, mis töötavad tavalisest võrguelektrist suurematel sagedustel: valguse hämardus- ehk dimmerlülitid (120 Hz), elektrit säästvad kompaktluminofoorlambid (20 000 Hz), halogeenlambid, elektroonilised trafod. Enamik elektroonikaseadmeid, mis on toodetud alates 1980ndate aastate keskelt ja kasutavad vahelduvvoolu alalisvooluks muundavat toiteplokki, samuti vanemad luminofoorvalgussüsteemid tekitavad saastelektrit.

Enamikku nendest seadmetest XX sajandi esimesel poolel ei eksisteerinud. Siiski kasutasid varajased elektrit genereerivad seadmed ja elektrimootorid kommutaatoreid, mis tekitasid vooluvõrgus kõrgsageduslikke pingeid. Moodne elektroonika põhjustab saastelektrit kõrgel tasemel, kuna enamik elektroonikaseadmeid kasutavad toiteplokke. Elektrivõrgus olevate kõrgsageduslike häirete ja harmoonikute levikut piirab ainult alajaama trafo. Seega ühe trafoalajaama madalpingepoolele ühendatud häireallika häired levivad üle kogu selle madalpingepoole võrgu, kuhu häireallikas on ühendatud. Niisiis piisab, kui ühes majapidamises on mingi häireallikas, et selle häired leviksid ka teistele sama trafoalajaamaga ühendatud tarbijatele.

1994. aastal läbiviidud uuring Kanada ja Prantsuse elektriala tööliste hulgas näitas 55-kordselt suurenenud kopsuvähi riski töötajate hulgas, kes on kõrgsageduslike impulssmagnetväljade mõjusfääris (Armstrong, et al. 1994).

Elektriseadmete genereeritud saastelekter levib kogu hoones elektrijuhtmete kaudu. Väljaspool hoonet tekkinud saastelekter saab majja siseneda elektrijuhtmete, maandusjuhtide ja torustiku kaudu.

Hoonetes on saastelekter enamasti tingitud meie enda poolt kasutatavatest elektriseadmetest. Lühised ja halvad ühendused juhtmestikus võivad samuti genereerida saastelektrit. Kõrgsageduslikud väljad loovad inimkehas eksogeenseid voole.

Dr Milham ja dr Lloyd Morgan asusid La Quinta koolis uuringuid läbi viima 2005. aasta veebruaris. Neil oli olemas Graham/Stetzeri mõõtur ja ostsilloskoop, millega sai juhtmestikus olevat elektrit visualiseerida. Olemas olid ka magnetvälja mõõturid. Tugevaim magnetväli tuvastati kooli peakilbi läheduses paiknevas ruumis. Uuritud seitsmes klassiruumis oli magnetväli enamasti normaalne, kuid saastelektri tase oli kõrge kõigi ruumide pistikupesades.

Kuigi enamikes majades ja ärihoonetes on saastelektri tase enamasti alla 100 G/S (Graham/Stetzeri ühikut), oli see koolihoonetes keskmiselt 700 G/S. Ideaalis peaks näit olema alla 50. Kasutatava mõõdiku piiriks oli 2000 G/S, kuid paljudes pistikupesades oli näitaja suurem. Kooli kuraator ei tahtnud uuringutulemustest midagi teada. Õpetaja, kes oli dr Milhamit ja dr Morganit uuringus aidanud, sai noomituse. Kool palkas sõltumatu elektrilepingute firma ja nad said samasugused tulemused magnetvälja osas nagu dr Milham ja dr Morgan, kuid nad ei kontrollinud saastelektrit.

30 klassiruumis 51-st oli saastelektri tase üle 2000 G/S, keskmine tase 700 G/S. Seevastu Washingtoni osariigi koolis polnud üheski 41-st ruumist tase üle 100 G/S.

Dr Milham oletas, et kõrge saastelektri tase La Quintas võis tuleneda miili kaugusel asuvast defektsest alajaamast.Kooli saastelektri tase oli kõrgem kui seda võis luua tavaline koolielektroonika ja kõrged tasemed olid ka teistes lähedal asuvates hoonetes. Järgmised kuus kuud analüüsisid terviseosakonna statistikud vähijuhtumeid ning dr Milhami ja dr Lloyd Morgani kogutud informatsiooni. Leidis kinnitust madalamas elektromagnetväljas viibinud õpetajate madalam vähirisk.

16 õpetajal 137-st, kes kunagi olid La Quintas töötanud, diagnoositi 18 vähijuhtu. Üldine vähirisk oli suurenenud 2,78 korda, pahaloomulise melanoomi risk 9,8 korda, kilpnäärmevähi ja emakavähi risk vastavalt 13,3 ja 9,2 korda.

60-hertsine magnetväli ei näidanud seost vähijuhtumitega. Analüüs näitas vähiriski suurenemist seoses kõrgsagedusliku pinge kumulatiivses mõjuväljas viibimisega. Õpetajate vähirisk suurenes vastavalt nende tööaastatega – üks tööaasta La Quinta koolis õpetaja vähiriski 21% võrra, üks aasta üle 2000 G/S saastelektri tugevusega ruumis 26%. Vähirisk kasvas seoses saastelektri mõjuga 64% võrra.Artikkel uuringutulemustest avaldati ajakirjas American Journal of Industrial Medicine (Milham & Morgan 2008).

Samasugune vähipuhang nagu La Quintas leidis aset ühes kõrghoone esimese korruse kinnisvarakontoris (Milham 2008). La Quinta juhtum oli sarnane ka vähipuhanguga Kalifornia Õpetajate Ühingu liikmete hulgas 1990ndate lõpul (Reynolds, et al. 1999).

Tekkis küsimus, kas kolm aastat La Quintas veetnud õpilastel on risk vähki haigestuda. 2008. aasta aprillis selgus, et kolmel endisel õpilasel oli 20ndate eluaastate keskel diagnoositud kilpnäärmevähk. Üks õpilane suri rinnavähki. Ühel 30-aastasel naisel oli esiteks kaks pahaloomulist melanoomi ja 2009. aastal eemaldati tal vähi tõttu mõlemad rinnad (üks profülaktika mõttes). Sellest nähtub, et kolm aastat La Quinta keskkoolis on piisav vähi tekkeks.

La Quinta uuring oleks olnud võimatu ilma dr Martin Grahami ja Dave Stetzeri eeltööta. Dr Graham oli 1990ndatel nõuandjaks Kalifornia farmeritele, kes kaebasid lüpsimasinate tootjate üle lehmade vähenenud piimatoodangu ja terviseprobleemide pärast. 1995. aastal patenteeris dr Graham seadme elektrivoolu seireks lehmades. Dr Graham ja David Stetzer koos dr Donald Hillmaniga kirjutasid artikli pealkirjaga „Lüpsikarja piimatoodangu vähenemine saastelektri tõttu”.

Dr Magda Havas, Trenti Ülikooli professor Peterborough’s (Ontario, Kanada), avastas dramaatilisi muutusi õpilaste käitumises ühes Toronto koolis pärast seda, kui ta mõõtis seal saastelektrit ja rakendas tööle filtreid selle vähendamiseks. Dr Havas on teinud tähtsaid uuringuid saastelektri mõjust tervisele ja tuvastanud saastelektrist tingitud kolmandat liiki diabeedi. Dr Magda Havas on näidanud, et saastelekter tõstab veresuhkru taset ja muudab diabeetikute insuliinitarvet. Peamine haigestumise ja suremuse põhjus diabeetikutel on tingitud südame-veresoonkonnahaiguste kulu kiirenemisest. Dr Magda Havas on tõestanud, et juhtmeta telefonide kiirgus võib mõnel põhjustada silmapilkset muutust südamerütmides.

Saastelektri sagedus on 2 ja 400 kHz vahel.Sellise sagedusega elektriväljad on potentsiaalselt olemas kõigis juhtmestikes. See seletab, miks siseruumides töötajatel tekib rohkem pahaloomulist melanoomi ja miks melanoom esineb tavaliselt kehaosades, mis mitte kunagi pole paljastatud päikesevalgusele. Melanoomide hulk suureneb, kuigi Maale langev päikesekiirgus on stabiilne või isegi vähenev õhu saastatuse tõttu.

2010. aastal mõõdeti Vista del Monte algkoolis Palm Springsis, Kalifornias saastelektri keskmiseks tasemeks 1300 G/S. Alates 2005. aastast oli mobiilimast asunud kooliõuel mõne jala (ca 0,6–0,9 m) kaugusel klassiruumidest. Vähijuhtumid (12 vähki, kaasa arvatud 6 naiste rinnavähki 75 koolitöötaja hulgas) esinesid enamasti selles tiivas, mis oli mobiilimastile kõige lähemal. 4. klassi õpetaja kaebas, et tema õpilased olid hüperaktiivsed ja õpiraskustega. Klassi pistikupesades mõõdeti saastelektrit üle 5000 G/S. Ühel reedesel õhtupoolikul pärast kooli vähendas dr Milham saastelektrit juhtmestikus alla 50 G/S viie pistikufiltri abil. Ilma et oleks toimunud muutusi mobiilimasti kiirguses või valgustuses, teatas õpetaja õpilaste käitumise kohesest paranemisest järgmisel nädalal. Nad olid rahulikumad ja tähelepanelikumad kogu nädala. Hiljem ütles õpetaja, et ta muutis laste käitumist filtreid eemaldades ja paigaldades. Muutus toimus 30–45 minuti jooksul. See noor õpetaja sai 13. vähijuhtumiks oma väikeses kollektiivis.

Mobiilimastid opereerivad, nagu enamik moodsaid elektriseadmeid, alalisvooluga. Selleks on tarvis muuta vahelduvvool alalisvooluks. Seda tehakse toiteplokkide või inverterite abil. Need seadmed olid tõenäoliselt saastelektri allikad kooli selles tiivas, mis oli mastile kõige lähemal. Väike seade, mille lülitate seina laadimaks oma mobiiltelefoni, on üks neist. Need on olemas kõigis arvutites, koopiamasinates ja telerites. Inimesed, kes muretsevad oma tervise pärast seoses mobiilimastidega, peavad silmas raadiolainete emissiooni, kuid saastelekter on ka üks tähtis faktor.

Pärast seda, kui Dave Stetzer varustas filtritega Midwesterni kooli, märkas üks piimatootja umbes 400 meetrit eemal, et tema lehmad hakkasid andma keskmiselt 4,5 kg piima päevas rohkem, kui enne elektri filtreerimist koolis. Lehmad reageerisid saastelektri vähenemisele.

Sadade saastelektri mõõtmiste käigus on dr Milham saanud väga harva soovitatavaid tulemusi, s.o <50 G/S. 2011. aasta suvel mõõtis ta väga kõrge saastelektri taseme (>20 000 G/S) Olympia Timberlandi raamatukogus. Kõrgenenud suremus 2608 naissoost raamatukoguhoidja hulgas Washingtoni osariigis aastatel 1970–2010 leidis aset järgmistel põhjustel: keele-, rinna-, munasarja- ja ajuvähk, Alzheimeri tõbi, veresoonte haigused ja kopsuemboolia. Koos David Stetzeriga vähendas ta saastelektri taset raamatukogus. Juhataja kabinetis oli ühes ja samas pistikupesas saastelektri hulk enne puhastust 11 190 G/S, puhastuse ajal 540 G/S ja pärast puhastust, mis võttis aega umbes kaks tundi, 39 G/S. Seitsmel vabatahtlikul mõõdeti kuseteede dopamiini ja fenüületüülamiini sisaldust mõned päevad enne ja mõned päevad pärast filtrite paigaldamist ning ning iga kahe nädala tagant järgneva kuue kuu jooksul. Selle aja vältel suurenes kreatiniini sisaldus katsealuste kuseteedes keskmiselt üle 225 μg/g. Normaalne on juba 170 μg/g. Ka keskmine fenüületülamiini tase tõusis. (Milham & Stetzer 2012).

Amüotroofiline lateraalskleroos (Lou Gehrigi tõbi)

Dr Milhami teooria järgi on amüotroofiline lateraalskleroos (ALS) põhjustatud elektroterapeutilistest seadmetest, kõrgendatud elektromagnetväljadest ja raadiolainekiirgustest. ALS on järjekindlalt progresseeruv neurodegeneratiivne haigus, mis algab vaevumärgatavate sümptomitega, nagu sõrmede tuimus ja surin, kuid viib lõpuks kogu keha halvatuseni. Samal ajal mõistus jääb selgeks. Enamik ALSi põdevad inimesed surevad viie aasta jooksul.

Washingtoni osariigi suremuse statistika näitab, et ALSi suremus on väga kõrge Boeingu inseneride hulgas. Oma sagedastel visiitidel ettevõttesse 22 aastat tagasi pani dr Milham tähele, et enamik insenere istus suures ruumis, olles neljast küljest tihedalt piiratud arvutitega. See on ilmselgelt kõrge saastelektriga keskkond, kuid dr Milhami palvetele uuringut läbi viia vastati eitavalt.

ALS on laiemalt levinud inimeste seas, kellel on olnud tõsiseid elektrišokke, näiteks elektrikud. Paljude aastate jooksul uuris dr Milham inimesi, kes olid saanud elektrišokiravi. Teine juhtlõng ALSi etioloogia juurde olid haigusepuhangud Itaalia ja USA jalgpallurite seas. Need mängijad ja ka teised atleedid kasutavad tihti transkutaanseid elektrilisi närvistimulaatoreid (TENS), mis juhivad väikesi elektrišokke nahasse valu leevendamiseks. See toimib nagu salv.

Sportlasi ravitakse tihti ka lühi- ja mikrolainediatermiaga lihaste ja luude vigastuste puhul. Erinevalt TENSist tungib diatermia sügavale kudedesse ja mõjutab neid raadiolainetega nagu mikrolaineahi. Üks ALSi põdev 27-aastane naine oli olnud elukutseline korvpallur. Ta tunnistas ulatuslikku TENSi kasutamist keskkooli algusest alates ja kogu oma sportlasekarjääri jooksul. Tema juhtum oli erakordne, kuna ALS on haruldane alla 30-aastaste inimeste hulgas.

On olemas kaudseid tõendeid, et ALSi on ravitud lühilainediatermiaga. 1933. aastal lõpetas Boston Red Soxi mängija Dale Alexander oma pesapallikarjääri äkitselt gangreeni tõttu, mis järgnes diatermiaravile Red Soxi treeneri poolt. Bob Waters, üks kolmest San Fransisco jalgapallikoondise liikmest, kes surid ALSi, oli saanud palju tunde kestvat diatermiaravi. Vähemalt tosinal USA ja Kanada elukutselisel jalgpalluril on diagnoositud ALS.

Dr Milhami oletuse kohaselt on juhuslik ALS tingitud eksogeensetest elektrivooludest, mis indutseeritakse kehas või rakendatakse kehale. Et enamikul ALSi juhtumitel pole nähtavat seost elektrišoki ega elektroteraapiaga, samuti mitte päriliku soodumusega, võivad elektrivoolud kehades olla põhjustatud elu- või töökohas olevatest tugevatest elektromagnetväljadest.

Lisaks eelpool mainitutele on olemas veel teisigi elektriravi liike, mille ohutust pole piisavalt uuritud.

Polütsüteemia

Polütsüteemia on haigus, mille korral vererakkude, peamiselt punaliblede hulk kasvab nende suurenenud tootmise tõttu luuüdis. Selle üsna harvaesineva, peamiselt üle 60 aasta vanuses tekkiva haiguse raviks on regulaarne aadrilaskmine. Polütsüteemia onkroonilineaeglase kulugapahaloomulinevereloomehaigus. Ametlike meditsiiniteatmike andmeil on haiguse põhjus teadmata. Haiguse tagajärjel tekivad kergesti verehüübed ehktrombid, mis põhjustavad veresoonteumbumistning seetõttu tekib tromboos jalaveenidesja suurenebsüdame- jaajuinfarktioht. Üheks tüsistuseks onpodagrateke. Polütsüteemia võib üle minnaägedaks müeloidseks leukeemiaks. 2009. aastal esines La Quinta kooli õpetajate hulgas kaks polütsüteemia juhtumit. Mõlemad õpetajad õpetasid ruumides, kus oli maksimaalne saastelektri tase (2000 G/S).

Polütsüteemia puhang leidis aset Pennsylvanias. Neli haigestunud inimest elasid madalakvaliteedilise elektrijaama läheduses. Saastelektri tasemed olid selles piirkonnas kõrged. Elektri tootmiseks põletati seal antratsiitsöe jääke, mida ladustati suurtes kuhjades. Teoreetiliselt pöördub iga genereeritud elektron tagasi alajaama elektrijaotussüsteemi neutraalliini kaudu või läbi maapinna.

Dr Milham kahtlustab, et sageli pöördub elekter tagasi pigem läbi maapinna ja võib seetõttu sattuda kodudesse maandusjuhtide ja metalltorustiku kaudu. Saastelektri seosele polütsüteemiaga vihjas ka dr H. L. Freidman oma kirjas ajakirjale New England Journal of Medicine 1981. aastal. Ta märkis, et tööliste hulgas, kes viibisid mikrolainekiirguse mõjuväljas, esines polütsüteemia juhtumeid rohkem kui teistel.

Veel tähelepanekuid

Ühel päeval avastas dr Milham, mõõtes magnetvälja tugevust oma sõitvas autos, et väli oli eriti tugev (üle 20 mG ehk 2 μT) istmel tema jalgade vahel ja iseäranis vasaku jala lähedal. Väli eksisteeris ainult sõidu ajal. Järk-järgult ilmnes, et magnetväli ei tulenenud mitte mootorist, vaid pöörlevatest rehvidest, mille rihmadesse oli miilijagu (1,6 km) terastraati sisse kootud. Hiljem asetas dr Milham kompassi rehvi pinnale ja jälgis kompassinõela pöörlemist rihmade magnetväljas.

Enamik rehve olid selleks ajaks terasvöörehvid. Dr Milhami kompass eristas klaaskiududega vöötatud rehvi juba poes. Laps, kes istub lapsetoolis tagumise rehvi kohal, võib saada kõrgema magnetvälja doosi ühe tunni autosõidu jooksul kui kodus 24 tunni vältel. Kallid mõõturid, mis on disainitud kontrollima kitsast sagedusvahemikku 60 Hz ümber, ei tuvasta välju alla 30 Hz ja üle 300 Hz.

Dr Milham võttis endale appi elektriinsenerid Richard Telli ja James Hatfieldi, kes iseloomustasid radiaalrehvi välju detailselt. Selle kohta avaldati artikkel ajakirjas Bioelectromagnetics (Milham et al 1999).

Edisoni üheksal „Jumbo” generaatoril esines tõsiseid harja kaarlahenduse probleeme ja kommutaatorite kulumisi. See tähendab, et kohe elektrifitseerimise algusest nii USAs kui ka ülejäänud maailmas saadeti saastelektrit vooluvõrku. Kontrollimaks kaarlahendusi lisati kommutaatoritesse elavhõbedat, kuid see põhjustas töötajate haigestumist. Harjadega varustatud generaatoritel ja kommutaatoritel on tänapäeval samad probleemid. Dave Stetzer mõõtis saastelektrit kolmes suures generaatoris. Kõigis oli saastelektri tase üle 200 G/S.

2011. aastal avaldas ajakiri Lancet artikli (Danaei G. et al, 2011), kus kirjeldati kiirenevat hüperglükeemia ja diabeedi levikut 199 riigis üle kogu maailma. Kõrge vereglükoosi taseme ja diabeediga paistavad silma eeskätt saared. Kümnest paigast, kus meeste haigestumus hüperglükeemiasse on kõrgeim, asuvad seitse väikesaartel. Madalaima hüperglükeemia tasemega kohtadest ainult üks on väikesaar. Ilma kütusevarudeta saared peavad tõenäoliselt kasutama diiselkütusel töötavaid generaatoreid, mis tekitavad muuseas ka saastelektrit. Kõrgeim astmahaiguse osakaal registreeriti Tristan da Cunha rahvastiku hulgas ühel väikesel Atlandi saarel, kus 6 diiselgeneraatorit elektrit toodavad.

De-Kun Li (Li DK 2011, 2012) avaldas 2 tähtsat perspektiivset uuringut, mis näitasid, et rasedate viibimine magnetväljas suurendab järglastel astma ja ülekaalulisuse riski. Kui Okeaania saared puhastataks, kuluks terve põlvkonna jagu aega, et näha sellest tulenevat efekti.

Mida teha?

Elektromagnetväljade energia on proportsionaalne sagedusega. USA ebaadekvaatsed piirnormid elektromagnetkiirguse ja mikrolainete jaoks baseeruvad ainult kindlatel sagedustel, mis on võimelised soojendama kudesid, nii nagu mikrolained soojendavad toitu. Mida suurem on elektromagnetlainete sagedus, seda väiksem on kehtestatud piirnorm. Ühtlastel 50-60-hertsilistel sinusoidsetel elektromagnetväljadel tundub loomkatsete põhjal olevat väike bioloogiline mõju. Kui sagedused on pulseerivad või moduleeritud, muutuvad nad bioaktiivsemaks.

Kui tööstuse apologeedid väidavad, et need väljad on liiga nõrgad põhjustamaks bioloogilisi efekte, siis tuleks tähelepanu pöörata elektriraviseadmetele kui pulseerivatele kõrgsageduslikele elektrigeneraatoritele, mida kasutatakse luumurdude paranemise kiirendamiseks. Kõik, mis võib stimuleerida rakkude jagunemist ja kasvu, on potentsiaalne kantserogeen.

Dr Milham kannab saastelektri mõõturit kaasas ja mõõdab pistikupesasid, kus iganes saab. Ta on täiustanud mõõturit maksimumlugemini 20 000 G/S; algse mõõturi abil sai tuvastada maksimaalselt 2000 G/S. Kõrgeimad tasemed on olnud üle 20 000 G/S, kusjuures soovitatavaks tasemeks on 50 G/S. Suurima saastelektri levikuga olid lambipood, haigla erakorralise meditsiini ruumid ja onkoloogiahaigla. Mobiilimasti läheduses paiknevas kaubanduskeskuses, koolis ja tuletõrjedepoos olid kõikjal kõrged saastelektri tasemed. Ühes jalgrataste remonditöökojas, mis asus umbes 9 meetri kaugusel mobiilimastist, oli saastelektri tase pistikupesas üle 20 000 G/S. On irooniline, et onkoloogid, põetajad ja muu haiglapersonal viibivad 8 tundi päevas kõrge saastelektri mõjusfääris, kus nad diagnoosivad ja ravivad vähihaigeid, teadmata neid endid varitsevast vähiohust. Majandusraskuste tõttu üürivad paljud ametkonnad jätkuvalt koolide maad mobiilimastide paigaldamiseks.

Enamik saastelektrit tootvaid seadmeid on võimalik väga odava hinnaga ümber teha. Saab kavandada uusi hooneid, arvestades saastelektri tasemeid. Olemasolevad koolid, haiglad ja meditsiiniseadmed saab üle vaadata ning varustada filtritega, vähendamaks saastelektri tasemeid. Paljud laste ja täiskasvanute vähijuhtumite uuringud viimase 30 aasta jooksul tuleks üle vaadata, kaasates saastelektri mõõtmised. Dr Milham ennustab riski suurenemist. Saastelektri mõju väljaselgitamiseks tuleks teha ka uusi loomkatseid.

Korduvuuringutel, eriti pahaloomulise melanoomi ja kilpnäärmevähi puhul, tuleks mõõta saastelektrit. Need kaks vähiliiki on hakanud lääne elanikkonna hulgas kõige kiiremini levima.

Varasematel aegadel rahastasid kommunaalettevõtted elamute ja ametiruumide magnetvälja uuringuid kogu USAs. Paljud teevad seda praegugi ja tuleb nõuda, et nad lülitaksid ühe osana oma uuringutesse ka saastelektri.

Saastelekter võib dramaatiliselt suurendada veresuhkru taset. Laste astmat on samuti seostatud saastelektriga. Kliinilised uuringud saastelektri mõjust astmale ja diabeedile on olulised. Solaariumid tuleks ära keelata, kuna need põhjustavad pahaloomulist melanoomi. Mitte ainult ultraviolettkiirgus pole kantserogeen, vaid ka elektrilised seadmed, mis toidavad päevavalguslampe. Solaariumides on mõõdetud väga tugevaid magnetvälju (üle 100 mG) ja kõrgeid saastelektri tasemeid sealsetes pistikupesades.

Radiaalrehve saab teha mittemagnetilisest traadist. Rataste tasakaalustamise masina saab panna rehve demagnetiseerima.

Lihtne viis avastamaks kõrgsageduslikku kiirgust enda ümber on kasutada lihtsat kaasaskantavat AM-raadiot, mis on tundlik saastelektri avastaja. Kruti AM-raadio vabale jaamale, s.t kus ei ole saateid, ainult valge müra. Iga paik sinu kodus või kontoris, mis toodab ilmselgelt suurenenud AM-müra, võib viidata saastelektri kõrgetele tasemetele või kõrgematele sagedustele. Aseta raadio päevavalguslambi lähedale ning lülita valgust sisse ja välja. Hämarduslülitid ja traadita ruuterid, arvutid, koopiamasinad, telerid ja faksimasinad tekitavad samuti palju saastelektrit. Näiteks kui lülitada halogeenlamp sisse maja ühes otsas, tekitab see staatilist elektrit maja teise poole pistikupesades. Igasugune raadiosaadete kuulamine, isegi kõige võimsamatest raadiojaamadest, on võimatu näiteks La Quinta kooli ümbruses ja Kalifornias Indio mobiilimasti lähedal asuvas kaubanduskeskuses.

Paljud ettevõtted toodavad ja turustavad häid mõõtureid, millega saab mõõta elektromagnetilise spektri erinevaid osi. Sisselülitatav mahtuvuslik filter vähendab saastelektri taset, kuid parimaks strateegiaks on kahjulike seadmete eemaldamine. Näiteks aitas 12 päevavalguslambi eemaldamine valgustussüsteemist dr Milhamil saada saastelektri tase soovitavale 50 G/S-le, kasutades umbes tosinat filtrit kogu oma maja peale Washingtoni osariigis.

Pikaajalised lahendused

Kahjuks on elektromagnetvälja uuringute rahastusallikad väga kokku kuivanud. Tööstus- ja mobiilifirmad on korrumpeerinud uuringuprotsessi, poliitikud, meedia ja valitsuse. Probleemi lahendamiseks tuleb ümber töötada elektrilevivahendid. Loobumine traadita sidevahenditest on esimene aste. Dr Milham ennustab, et kui ajukasvajate peiteperiood on lõppenud, seisame silmitsi mobiiltelefonidest põhjustatud ajukasvajate epideemiaga.

Kui mõni erand välja arvata, nagu näiteks Lennart Hardelli töö Euroopas, on enamik mobiiltelefonidest põhjustatud ajukasvajate epidemioloogiast nii madalal tasemel, et see ei vääri avaldamist. Et kontrollisikute mitteosalemise määr on ligikaudu 50%, on võimatu usaldada uuringute tulemusi. Arvatavasti kallutab mobiilifirmade raha nii uurijaid kui ka ajakirjandust.

Tänapäeval ehitatakse majad ilma lauatelefonide juhtmestikuta. Suured telekommunikatsiooniettevõtted on korraldanud võidujooksu, sundimaks kõiki tarbijaid üle minema traadita sidevahenditele. Nad plaanivad küllastada linna- ja maapiirkonnad WiFi- ja WiMax-süsteemidega ning föderaalne kommunikatsioonikomisjon aitab sellele tegevusele kaasa, soovitades era-/avalike ühistute rahalist toetamist. Lisaks on teatud paikades juurutatud elektriliinide kaudu edastatavaid lairiba-internetiühendusi, mis levivad kiiresti. See tehnoloogia edastab kõrgsagedust igasse pistikupessa võrgustikus.

Paljud ametkonnad on kahjuks kuulutanud lindpriiks hõõgpirnid säästupirnide kasuks, mis genereerivad raadiolaineid ja saastelektrit ning lisaks sisaldavad elavhõbedat. See on samuti viga. Säästupirnid võivad olla keskkonnale ja inimestele palju ohtlikumad kui energia kokkuhoid, mida nendega lubatakse. Valgusdiood-(LED-)pirn on ilmselt parim säästupirni alternatiiv.

Elektrivõrk tuleks taastada kõikjal endisel kujul, nii et ta juhiks voolu neutraaljuhtide, mitte maapinna kaudu. Peaks olema võimalik eemaldada kõrgsageduslikud pinged, mis satuvad meie kodudesse ja töökohtadesse.

Suundumus „rohelistele” energiaallikatele, nagu tuul ja päikeseenergia, võivad suurendada saastelektrit. Sellise elektri tootmisel kasutatakse juhtmestikusiseseid invertereid ja regulaatoreid, muutmaks toodetavat energiat kasutuskõlblikuks elektriks. Seadmed, mis teostavad energia muundamist, paiskavad vooluvõrku saastelektrit. Ühes fotogalvaanilise (päikeseenergia-) süsteemiga majas oli saastelektri tase 60 G/S, kui inverter oli välja lülitatud, ning 600 G/S, kui see töötas.

Tuulepargid tekitavad tõsiseid terviseprobleeme kahel viisil: madalsageduslike helilainetega (infraheli) turbiinilabadest ja saastelektriga, mis on põhjustatud inverteritest. Dr Nina Peirpont on kirjutanud raamatu „Tuuleparkide sündroom” ning Magda Havasel ja David Collingil on ilmunud artikkel, mis kirjeldab tuulepargi saastelektrit (Havas & Colling, 2011).

Mobiilimastide ja maapealsete raadiosaatjate elektroonikaseadmed (AM, FM, TV) töötavad alalisvoolul, inverterid ja toiteplokid, mis muudavad AC liinipinge DCks, paiskavad vooluvõrku saastelektrit. Dr Milham usub kindlalt, et on võimalik luua invertereid, mis ei tooda saastelektrit, kuid praegu ohverdatakse elektri kvaliteet kasumi nimel.

Praegune elektri, vee ja gaasi kaugloetavate arvestite kasutuselevõtt emiteerib raadiolaineid ja saastelektrit. Informatsiooni tarbimise kohta võiks saata olemasolevate telefoniliinide või fiiberoptiliste liinide kaudu. Muud kaugloetavad skeemid seadmete isereguleerimiseks suurendavad samuti raadiolainete hulka elukeskkonnas. Enamik uusi seadmeid on mikrolainesaatjatega, mille abil nad suhtlevad pidevalt kaugloetavate arvestitega. Dr Milham usub, et praegune pahaloomuliste melanoomide ja kilpnäärmevähi juhtumite sagenemine on tingitud neist põhjustest.

Et enamik toodetud elektrist kasutatakse elektrimootorite töös hoidmiseks, on oluline, et need mootorid oleksid valmistatud võimalikult kvaliteetselt. Praegu luuakse üha enam muutuva kiirusega mootoreid, mis tarbivad vähem elektrit, kuid toodavad palju saastelektrit. Saastelekter tuleneb tõenäoliselt mootorite kiiruse reguleerimiseks vajalikest sagedusmuunduritest.

Lõppsõna

Raadiosagedusliku kiirguse ja saastelektri taseme plahvatuslik tõus, mis on tingitud mobiiltelefonidest ja mobiilimastidest, maapealsetest antennidest, WiFi- ja WiMax-süsteemidest, elektriliinide välisest lairiba-internetist ja isiklikest elektroonikaseadmetest, tekitab XXI sajandi haigestumiste ja suremuse epideemia, mis on põhjustatud kõrgsageduslikest elektromagnetväljadest. Hea uudis on see, et paljud elektromagnetväljadest tingitud haigustest on ärahoitavad lihtsate keskkonnaalaste võtetega, kui ühiskond võtab vaevaks sellele tähelepanu pöörata. Kui avalik pahameel toimuvasse ei sekku, siis kardetavasti muutuvad meie „tsivilisatsiooni haigused” üha tõsisemateks. Hea teadus üksi ei suuda kunagi avalikku korda mõistlikuks sundida. Ainult kodanikud saavad seda teha.

*

Kasutatud allikad

* Milham, S. „Dirty electricity” (2010).
* Milham, S. „Historical evidence that electrification caused the 20th century epidemic of diseases of civilization”. Medical Hypothesis 74, no. 2 (2010): 337–345.
* Chadna, S. L., N. Gopinath, and S. Sheckawat. „Urban-rural differences in the prevalence of coronary heart disease and its risk factors”. Bulletin of the World health Organization 75, no. 1 (1997): 31–38.
* Tapia Granados, J. A., Ionides, E. L., (2008). The reversal of the relation between economic growth and health progress: Sweden in the 19th and 20th centuries. Journal of Health Economics 27, 544–563.
* Milham, S. Evidence that Dirty Electricity is causing the World-Wide Epidemics of Obesity and Diabetes. Electromagnetic Biology and Medicine. 2012.
* Westman, J. A., A. K. Ferketich, R. M. Kauffmann, et al. „Low cancer incidence rates in Ohio Amish”. Cancer Causes and Control 1 (2010): 69–75.
* Ruff, M. E. „Attention deficit disorder and stimulant use: an epidemic of modernity”. Clin Pediatr (Phila). 2005 Sep; 44 (7): 557–63.
* Milham, S., and E. M. Ossiander. „Electric typewriter exposure and increased female breast cancer mortality in typists”. Medical Hypotheses 62, no. 2 (2007): 450–451.
* Milham, S. „Leukemia clusters”. Lancet 2 (1963): 1122.
* Milham, S. „Cancer in aluminium reduction plant workers”. Journal of Occupational and Environmental Medicine 7, (1979): 475–480.
* Milham, S. „Mortality from leukemia in workers exposed to electrical and magnetic fields”. New England Journal of Medicine 307, no. 4 (1982): 249.
* Milham, S. „Increased mortality in amateur radio operators due to lymphatic and hematopoeitic maignancies”. American Journal of Epidemiology 127, no. 1 (1988): 50–54.
* Milham, S. „Most cancer in firefighters is due to radio-frequency radiation exposure not inhaled carcinogens”. Medical Hypotheses 73 (2009): 788–789.
* Armstrong, B., G. Theriault, Guenel, J. Deadman, M. Goldberg, and P. Heroux, 1994 „Association between exposure to pulsed electromagnetic fields and cancer in electric utility workers in Quebec and France”. American Journal of Epidemiology 140, no. 9. (Nov. 1, 1994): 805–20.
* Milham, S. and L. L. Morgan. „A new electromagnetic exposure metric: high frequency voltage transients associated with increased cancer incidence in teachers in a California school”. American Journal of Industrial Medicine 51 (2008): 579–586.
* Reunolds, P., E. P. Elkin, M. E. Layefsky, and J. M. Lee. „Cancer in California school employees”. American Journal of Industrial Medicine 36 (1999): 271–278.
* Milham, S. and Stetzer, D. „Dirty Electricity, Chronic Stress, Neurotransmitters and Disease”. Electromagnetic Biology and Medicine. 2012.
* Milham, S., J. Hatfield, and R. Tell. „Magnetic fields from steel-belted radial tires: implications for epidemiologic studies”. Bioelectromagnetics 20 (1999): 440–445.
* Danaei G, Finucane MM, Lu Y et al. 2011. National, regional, and global trends in fasting plasma glucose and diabetes prevalence since 1980: systematic analyses of health examination surveys and epidemiologic studies with 370 countries and 2.7 million participants. Lancet; 378: 31–40.
* Li, DK, Chen H, Odouli R. Maternal exposure to magnetic fields during pregnancy in relation to the risk of asthma in offspring. Arch. Pediatr Adolesc. Med. 2011; 165, 945–950.
* Havas, M. and Colling, D. (2011) Wind turbines make waves: Why some residents near wind turbines become ill. Bulletin of Science Technology and Society XX (X) 1–13.