Skeptikud väidavad (link), toetudes värskele Austraalia uuringule, et ajuvähi ja mobiiltelefonide kasutamise vahelist seost pole siiani tõestatud.

Oleksin väga rõõmus, kui saaksin sellise arvamusavaldusega nõustuda, kuid mul on siin toodud faktide osas teistsugused andmed.
Muidugi võime kokku leppida, et usumegi kõik sellist juttu ja mine tea, ehk saavad paljud ajuvähiriskiga inimesed päästetud? Platseebo kindlasti toimib ja võib-olla peaks seetõttu selliseid artikleid lausa väärtustama…?
Teisalt on aga sellised artiklid – juhul kui keegi neid tõepoolest tõsiselt võtab – kuritegelikud, kuna levitavad faktide pähe valeinfot, mistõttu jääb kriitilise mõtlemisvõimeta ning piiratud aja- ja inforessursiga lugeja ilma võimalusest end ja oma lähedasi ühe võimaliku kantserogeeni eest kaitsta.
Kumb variant parem on?
Platseebo/notseebo ja viljaka fantaasia kahjuks räägib fakt, et ka loomad haigestuvad elektromagnetkiirguse tõttu, olgugi et nemad ei loe teaduslikke artikleid ega ole ka muid kanaleid pidi mõjutatavad massipsühhoosist.

Tulles postituse sisu juurde, siis arvestades olemasolevaid uuringuid näitab sellistele järeldustele jõudmine kirjutaja ignorantsust ja pealiskaudsust. Või pahatahtlikkust. Võime vabalt ja kerge südamega lugeda WHO ja Euroopa Komisjoni (SCENIHR) viimast seisukohta, et EMVde negatiivne tervisemõju puudub, ent kas see tähendab, et WHO alla kuuluva IARCi poolt EMVde nimetamine võimalikuks kantserogeeniks on tühistatud või ümber lükatud? Ei ole ju. IARC teatas esimest korda sellisest klassifikatsioonist 2011. aastal ja kinnitas seda 2013. aastal oma monograafias, tuues siin välja ka tõestatud seosed mobiili kasutamise ja ajuvähi vahel.
Mida tähendab “võimalik kantserogeen”? IARCi klassifikatsioonisüsteemis on olemas ka grupp 3, mis tähendab, et aine või teguri kantserogeensuse kohta pole piisavalt tõendeid, ja grupp 4, mis tähendab, et aine või tegur ei ole kantserogeen. EMVd ei paigutatud kumbagi neist klassidest, vaid nimetati võimalikuks kantserogeeniks, mis tähendab, et aine/teguri klassifitseerimiseks kantserogeenina on olemas piiratud tõendusmaterjal. Oluline on teada, et samasse klassi on nimetatud ka plii, pestitsiid DDT, mootori heitgaasid, dioksiin, kloroform, stüreen, etüülbenseen… kas nende ainetega kokkupuutmist tajutakse tõesti sama ohutuna nagu WHO EMVde kohta väita üritab?

Interneti ja avalikkuse ajastul on väga palju infot igale inimesele kättesaadav. Kõigil on õigus teha omad järeldused ja panna kättesattuvatest või välja otsitud infokildudest kokku selline puslepilt, nagu talle meeldib, kuid kõige olulisem on olla veendunud, et info, mida tõe pähe esitatakse, ka tõde on.

Mis seal salata – EMVde puhul on mängus suured rahad. Vett ajab sogaseks paratamatu asjaolu, et elektromagnetvälju ja nende mõjusid uurivaid teadlasi saab laias laastus jagada kahte gruppi: ühed, keda finantseerib kommunikatsioonitööstus, teised, kes peavad hakkama saama piiratud ressurssidega, kuna ülemaailmne tendents on selline, et riiklikul tasandil EMVde uuringuteks raha ei anta. Ja kas pole huvitav! Need esimesed teadlased leiavad enamasti, et EMVd on ohutud või siis et selliste väljade kahjulik tervisemõju ei ole piisavalt tõestatud. Teine grupp tõestab enamasti ära negatiivsed bioloogilised mõjud ning kutsub üles jalamaid kiirgusfoone vähendama ja võtma kasutusele kaitsemeetmed.
Ja keda me siis usume? Keda peab uskuma n-ö lihtne inimene, kellel pole aega tundide kaupa ingliskeelseid teadusartikleid lugeda? Ja tegelikult teda ei huvitagi need – kuni riiklikul tasandil ei peeta oluliseks midagi reguleerida, siis tavainimese psüühika ei suuda vastu võtta teadmist, et riik laseb inimestel piiramatult kasutada tehnoloogiat, mis võiks neid kahjustada.

Tulles uuesti tagasi postituses toodud väidete juurde, siis tõesti, ühes asjas saan nõustuda – vähi peiteperiood on tõepoolest pikk, isegi 10 aastaga ei pruugi veel haigust märgata. Ja kui mõtleme sellele, millal on hakatud mobiili väga suures mahus kasutama – suur hüpe toimus ju nutitelefonide turulejõudmisega – siis sellest vast ei olegi veel 10 aastat möödas. See on üks põhjus, miks me praegu ei näe veel massiivset epideemiat. Aga punased lipud on juba väljas. Tasub teada, et Austraalia uuring, millest blogija kirjutab, vaatles üldpopulatsiooni, kus tema kinnitusel ajuvähi sagenemist märgata ei ole, ning et tegemist oli trendide analüüsiga, milles ei vaadeldud andmeid individuaalse mobiilikasutamise ja selle tagajärgede kohta, vaid lähtuti eeldusest, et kõik vaadeldavad grupis olnud isikud on hakanud mobiile rohkem kasutama. Teadjamad ju teavad, et mis tahes uuring võib jõuda mis iganes tulemusteni, kõik sõltub sellest, kuidas uuringut läbi viia ja millised parameetrid aluseks võtta. Samas näitavad teised allikad noorte seas halvaloomulistesse ajukasvajatesse haigestumise sagenemist. Austraalia ajukirurgide ja Ameerika vähiekspertide kinnitusel sageneb glioomi haigestumine inimestel, kes on 30ndates ja 40ndates eluaastates – kes on loogiliselt võttes just see vanusegrupp, kes kasutavad mobiili kõige rohkem. Prantsusmaal läbiviidud uuring tõestas suurenenud glioomiriski neil, kes on mobiiltelefoni ohtralt kasutanud. Aastatel 1990-2009 on sagenenud vanuses 20-39 glioomi haigestumine 20-70% (D. Davis). 2011. aasta uuring Californias näitas frontaal- ja temporaalsagara (täpselt need piirkonnad, mis mobiilikõne ajal kõige rohkem kiirgust neelavad) 4. staadiumi ajuvähi märkimisväärset sagenemist perioodil 1992-2006. Interphone’i uuring tõestas, et kui mobiiltelefoni on kasutatud kümme ja rohkem aastat suures mahus (see tähendab vähemalt 30 minutit päevas), siis on kaks korda suurem risk saada pahaloomuline ajukasvaja. Rootsi uurijad leidsid, et kes on alustanud mobiili kasutamist enne 20ndat eluaastat, suureneb risk haigestuda ajuvähki enne 30ndat eluaastat 4(-8) korda (L. Hardell). Mida siis uskuda…?

Vaatame edasi. Kirjutaja väide, et mitte-ioniseeriv kiirgus on liiga nõrga võimsusega, et DNA kahjustusi ja vähki põhjustada, on lihtsalt vale. Võimsus ei puutu siia. EMVde mõju mehhanism on teistsugune kui ioniseerival kiirgusel, kuid läbi keemiliste reaktsioonide, millesse on kaasatud lämmastikoksiid, superoksiid ja peroksünitrit, mis tekitab oksüdatiivset stressi ja vabu radikaale, viib see ahel mh ka DNA kahjustusteni ja vähini. Seega – erinevad mehhanismid, kuid tulemus sama (M. Pall).
Lisaks on oluline teada, et mitte-ioniseeriva kiirguse puhul toimub kolmekordne võimendus (VGCCde ja vabade radikaalide tootmise vahel) (M. Pall).

Huvitaval kombel väidavad mõned teadlased, et mitteioniseeriv kiirgus on hullemgi kui ioniseeriv, sest nt madala võimsusega mobiiltelefonikiirgus tekitab 24 tunni jooksul DNA-le umbes samasuguse kahjustuse kui 1600 rindkere röntgenit. 1600!!!

Veel mõned olulised faktid, mida tasub meeles pidada:

1. Paljude seadmete, mida meil massiliselt turule tuuakse ja promotakse (nt wifiruuterid, kaugloetavad arvestid), bioloogist mõju inimesele pole mitte kunagi testitud.

2. Need testid, mida on läbi viidud – nagu mobiilide osas – on tehtud mulaažiga, täpsemalt spetsiaalset vedelikku täis plastnukuga, kelle kehamõõtmed vastavad suurt kasvu USA sõjaväelasele. Kusjuures mobiili ei panda testis vastu pead – sellest ka mobiilide manuaalis kiri, et mobiili tuleb hoida kehast x cm kaugusel, vastasel juhul ei ole tagatud mobiili vastavus ohutusstandarditele ja seega ka terviseohutus. KUSJUURES arvestakse kudede soojenemist (mille kohta on ammu ära tõestatud, et kahjulik mõju ilmneb ka ilma soojenemiseta!) ja 6-minutilist telefonikõnet. Kas kõik peavad sellisest kõneaja tingimusest kinni?
Rääkimata sellest, et katse on ühekordne. Kui keegi teeb elu jooksul ühe 6-minutilise kõne ja rohkem mitte kunagi EMVdega kokku ei puutu, siis võib tal isegi olla tilluke lootus, et ei pea selle kõne võimalike tervislike tagajärgede pärast muretsema.

3. Seadmete mõju lastele ei ole mitte kunagi testitud (kui me ei pea testimiseks seda, mis ühiskonnas (kodus, koolis, tänaval) praegu toimub, kuid kindlasti võib siin protesteerida puudulike katsetingimuste ja informeerituse vastu!).

4. Paljusid seadmeid ei ole me piisavalt kaua kasutanud, et osata hinnata nende pikaajalist mõju.

5. Sellist kiirgusekspositsiooni pole meie ümber kunagi olnud, kiirgusfoon on suurenenud eksponentsiaalselt ja meil pole tegelikult aimugi, kuidas see meile mõjub.

Kõike seda arvesse võttes pole meil tõesti mingit alust arvata, et need massiliselt ja ilma igasuguse ohutundeta kasutatavad seadmed on ohutud.

Ja kui hakatakse kuskil rääkima sellest, et milline risk kaasneks sellega, kui meil mobiiltelefone enam ei oleks… siis selline demagoogiavõte mis tahes tekstis peaks iga lugeja ettevaatlikuks muutma.

Elame nurjatus maailmas, millega manipuleerib raha ja meedia. Kui jääme objektiivseks vaatlejaks, pole keeruline märgata, kui palju vastukäivat infot meile iga päev serveeritakse. Ses osas pole ka EMVde kohta käiv info erand. Seepärast säilitagem kaine loogika.

PS, kas mäletate suitsetamise propaganda ajalugu? Kõik suitsetasid! Ema, isa, sõbrad, tuttavad, arstid, poliitikud… See oli trendikas, tervislik, aitas köha, viirushaiguste ja kümne muu tervisehäda vastu. Neid, kes julgesid väita vastupidist, sunniti vaikima. Läks umbes 50 aastat, kuni tasapisi hakkas levima teadmine, et see võib ikkagi tervisele kahjulik olla. Kas ei tundu kuidagi tuttav…?

Allikas: dr Devra Lee Davis “The Highly Inconvenient Truths About Wireless Radiation — A Clarification” http://ehtrust.org/wp-content/uploads/2016/02/InconvenientTruthsCatalyst-Dr.Davis_.pdf