Pärnu Postimehes ilmus 16. oktoobril 2014 Elisa võrgujuhi Andrus Kaarelsoni artikkel mobiilsideantennide ohtutuse kohta: http://www.parnupostimees.ee/2955375/andrus-kaarelson-mobiilsideantenn-voimaldab-ohutut-sideteenust

(esiletõstud postitaja poolt)

Kõnelevi ja mobiilne andmeside annavad meile võimalusi, mida kümme aastat tagasi ei osanud ettegi kujutada. Oleme püsivalt telefonitsi või üle interneti kättesaadavad ja seda sõltumata asukohast. Mobiilsideteenused on saanud elu osaks.

Jätkuvalt kasvab eestlaste seas mobiiltelefonide ostmine, mis juba iseäranis hästi kinnitab mobiilside tähtsust. Alles möödunud kuul tehti mobiiltelefonide ostmisel rekord, tõusnud on teistegi nutiseadmete – netipulkade ja tahvelarvutite ostmine. Viimasena nimetatute puhul kõnetab meid ülalnimetatud tegur: pidev on-line’is olek on märkamatult saanud väga tähtsa rolli, millele aastakümme tagasi veel ei mõeldud.

Millised on aga mobiilsidega seonduvad hirmud ja kas need on põhjendatud? Operaatori huvi levi parandamisel seisneb ainult selles, et soovitakse kliendi kasutuskogemust parandada.

Eraettevõtjana ei kohusta keegi meid leviala laiendamisse investeerima, kuid tahame, et iga klient saaks meie võrgus helistamisel või mobiilse interneti tarbimisel võimalikult positiivse kogemuse.

Hirmutunne, justkui mast või tugijaam kujutaks ohtu inimese tervisele, pole põhjendatud. Mobiilivõrku pole vaja karta, sest võrk ja mast on samasugused raadiosideseadmed nagu mobiiltelefon. Tugijaam on kaugemal ja seetõttu inimesele ohutum kui mobiiltelefon.

Mobiiltelefonist märksa võimsama raadiokiirguse allikas võib olla televiisor või mikrolaineahi. Kui mobiilsideoperaatorite kliendid on pöördunud terviseameti poole palvega hinnata kortermajade katustele paigaldatud tugijaamade antennide kiirgustaset, on füüsikalabori tehtud kontrollmõõtmised näidanud tugevamate kiirgusallikatena koduelektroonikaseadmeid.

Kui tuua võrdlus televisiooniga, siis seal ulatuvad telesaatjate võimsused tuhandetesse kilovattidesse, samal ajal kui mobiilside saatja võimsus võib olla kuni 100 korda väiksem. Madalad ja inimestele ohutud tugijaamade võimsused on põhjus, miks mobiilivõrke tuleb kvaliteetsete teenuste pakkumiseks pidevalt tihendada.

Seega, mõne kliendi avaldatud arvamus, et toas ei kuiva kummikud ära, sest korterelamu katusel on mobiilsideantenn, ei pea õnneks paika. Samuti ei ole alust arvamusel, nagu mobiilsideantenn põhjustaks tervisehäireid.

Terviseamet on korraldanud vastava uuringu, mis kinnitab, et mobiilsideantennide mõju meie organismile ei ole kahjulik. Kliendile tekitab suurt frustratsiooni hoopis mobiilside puudumine.

Tähelepanu osaliseks saab mobiilne andmeside ja kõnelevi juhul, kui tekivad tõrked. Illustreerimaks seda väidet näitega, siis enim väljendub klientide pahameel, kui operaatori võrk on kas või kümme minutit piirkonnas maas. Need kümme minutit tekitavad tunde, et tavapärane elurütm on sassi aetud.

Enne kui operaator tohib tugijaama käiku lasta, kooskõlastab ta kasutusloa saamise terviseametiga. Amet teeb raadiosageduste kasutamise tingimuste tervisekaitsealase uuringu ja väljastab tingimuste kooskõlastuse iga antenni kohta eraldi. Kasutusloa andmisega kinnitab terviseamet, et raadiosageduste kasutamisel on tagatud inimeste tervise ja elukeskkonna ohutus.

Selleks, et pakkuda inimestele praegusest veel kvaliteetsemaid mobiilsideteenuseid, lisame võrku maste ja tugijaamu. Kui tahame kasutada väga hea kvaliteediga mobiilsideteenuseid, peame olema selle arengu poolt, mida lisatavad seadmed meile pakuvad, mitte arengule vastu seisma.

Kiirgusinfo vastukommentaar:

On äärmiselt taunimisväärne esitada ajakirjanduses tõe pähe väiteid, mis on teadlaste ja muude ekspertide poolt valeks tunnistatud – nimelt et mobiilid, mobiilsideantennid ja mobiilimastid ei kujuta endast ohtu inimese tervisele. Sõltumatute uuringutega on tõestatud, et mobiilimastide tervist kahjustav mõju ulatub saatjast umbes 400 m kaugusele. Paljud teadlased kinnitavad (nt Santini 2001, Santini 2003; Navarro et al. 2003; Gómez-Perretta, Navarro, Segura, Portolés 2014), et mobiilimastide lähedal elavatel inimestel esineb palju terviseprobleeme, alustades peavalust, unehäiretest, keskendumisraskustest, kroonilisest väsimusest, ärrituvusest ja lõpetades DNA parandamatute kahjustuste ja vähiga. Need artiklid on vabalt kättesaadavad kõigile.

Eksitav on juhtida tähelepanu sellele, et koduelektroonikaseadmete kiirgus on tugevam kui mobiili tugijaamade oma – kui koduelektroonikat kasutatakse üldiselt lühiajaliselt ja need seadmed saab tahte järgi sisse ja välja lülitada, siis mobiilsidesaatjate puhul seda võimalust pole ning need kiirgavad kogu aeg.

Elektromagnetkiirguse kahjulikku mõju käsitleti põhjalikult juba 1974. aastal, rääkimata mikrolainerelvadest, mida kasutati edukalt inimeste haigestamiseks külma sõja ajal. Praeguseks on avaldanud üle 20 tuhande artikli, mis tõestavad elektromagnetkiirguse kahjulikku mõju kõigele elavale. Kui mobiiltelefoni näol oleks tegemist ohutu seadmega, miks siis, huvitav küll, soovitavad mobiilitootjad hoida telefoni kehast vähemalt 2,5 cm kaugusel?

Kas Elisa esindaja soovib ümber lükata Rahvusvahelise Vähiuuringute Keskuse (IARC) avaldatud järeldused, et elektromagnetväli on inimese jaoks võimalik kantserogeen, klassifitseerides selle kategooriasse 2B? Samasse kategooriasse kuuluvad mh DDT, plii, kloroform ja palju muid keemilisi aineid. On olemas ka grupp 3, kuhu kuuluvad sellised agendid, mille kantserogeensuse kohta ei ole piisavalt tõendeid, ning grupp 4 tõenäoliselt mittekantserogeensete ainete jaoks. Elektromagnetkiirgus ei kuulu kummassegi neist. Seega peab IARCi uurimiskomisjon tema enda kinnitusel usutavaks, et kiirguse ja vähi tekke vahel on positiivne seos. Tsitaat pressiteatest: “Tõestusmaterjal, mida jätkuvalt koguneb, on piisavalt tugev, et toetada [komisjoni] järeldust ja 2B-klassifikatsiooni” (autori tõlge).

Terviseamet lähtub oma kooskõlastuste andmisel ilmselgelt kehtestatud standaritest. Kuidas aga suhtuda sõltumatute teadlaste väitesse, et kahjulik mõju elusorganismidele ilmneb praegustest standarditest isegi tuhat korda madalamate kiirgustasemete juures? Kas me saame selliseid standardeid usaldada, kui standardid loonud rahvusvahelise komisjoni ICNIRP seotusele telekommunikatsioonitööstusega on tähelepanu juhtinud isegi Euroopa Nõukogu? Miks mitte lähtuda hoopis sõltumatute teadlaste koostatud aruandest Bioinitiative Report, kus soovitatakse kehtestada uued standardid 1000 korda madalamal tasemel, mis rohkem inimesi kaitseks, või Euroopa Parlamendi resolutsioonist, kes 2009. aastal tunnistas, et elektromagnetkiirgusel võib olla inimeste tervisele kahjulik mõju ja et lapsed on eriti haavatavad, ning kutsus riike üles vähendama elektromagnetkiirguse ekspositsiooni, rakendama meetmeid mh mobiilimastide ja kõrgepingeliinide lähedal paiknevate inimeste tervise kaitseks ning läbi viima täiendavaid uuringuid ja üle vaatama kehtestatud kiirgusstandardeid just nende teadusliku aluse ja adekvaatsuse osas. Veel soovitab ta kõigil asjasse puutuvatel isikutel aidata kaasa mobiilsideantennide koguse vähendamisele, et sellest tulenevalt väheneks ka avalikkuse kokkupuude elektromagnetkiirgusega.

Kui siin poleks mingit probleemi, siis miks kutsub Euroopa Parlament üles kõiki asjaomaseid isikuid vältima uute GSM-antennide ja kõrgepingeliinide paigaldamist koolide, vanadekodude ja terviseasutuste lähedusse?

Selge see, et teemat on vähe uuritud, kuna selline kiirgusfoon meie ümber on esmakordne ning mobiilid ja muud kiirgavad seadmed pole piisavalt kaua kasutusel olnud, kuid kas see õigustab rahva süüdimatut kiiritamist kiirgusega, mis võib olla ohtlik?

Alati on uuringuid, mis tõestavad, et mingil ainel või teguril kahjulik mõju puudub. Kuid kuni on vähemalt üks uuring, mis tõestab kahjulikku mõju, siis ei saa me silmi kinni panna ja teeselda, et seda pole – mitte seni, kuni see uuring on veenvalt ümber lükatud.

Kaasaja inimesed on sõltuvuses tehnikast ja sideseadmetest, kuid see ei tähenda, et inimeste tervist tohib ohverdada sidekvaliteedile ja materiaalsetele huvidele. Selleks peab leidma ohutuid ja turvalisi lahendusi.