Allikas: Hiie Hinrikuse ekspertarvamus.

Elektromagnetkiirguse bioloogiline mõju on osutunud sarnaseks väga laias sagedusdiapasoonis. Dielektriline läbitavus miilimeeterlainetel küll väheneb, aga dipoolsete molekulide pöörlemine on küllaldane bioloogilise mõju tekkeks. Kuna toimemehhanism on sama, võib arvata, et ei ole ka suuri erinevusi ka millimeeterlainete bioloogilises mõjus, võrreldes madalamate sagedustega. Seda arvamust kinnitab ka leid, et DNA sidestus elektromagnetväljaga omab fraktaalse iseloomu ja jääb seega sarnaseks kõigil sagedustel (Blank ja Goodman, 2011).

Hästi on teada, et millimeeterlained mõjutavad peamiselt nahka ja silmi (Gandi ja Riazi, 1986; Zhadobov jt, 2011). Skinkiht on väga õhuke, kogu kiirguse energia neeldub väga väikeses ruumis ja energia kontsentratsioon on kõrge. Rõivad kaitsevad tõhusalt. Mõju silmadele on tugevam kui madalamatel sagedustel. Närvilõpmete kaudu on nahk seotud teiste organitega ja naha häiritus kandub teiste organiteni. Millimeeterlainete eeliseks on kõrge ruumiline eraldusvõime (Zhadobov jt, 2015).

On põhjust arvata, et millimeeterlainete bioloogiline mõju ei piirdu siiski dipoolsete molekulide pöörlemisest tulenevate bioloogiliste muutustega. Kiiritamine millimeeterlainetega võimsustihedusega mis on lähedane
või väiksem kui soojuslik piir (1 mW/cm2), on osutunud väga tõhusaks ravimeetodiks. See leevendab valu, vähendab põletikku ja isegi ravib mitmeid haigusi (Zhadobov et al., 2011).
Sellise ravi mehhanism ei ole siiani selge. Arvatakse, et millimeeterlained kutsuvad esile resonantsnähtused rakkude membraanides.

Hiljuti avaldatud uuring näitas, et millimeeterlained tõesti mõjutavad raku membraani läbitavust (Le Pogam jt 2019). Kiiritamisel madalamate sagedustega seda ei ole täheldatud.

Ülaltoodust järeldub, et millimeeterlainete bioloogiline mõju on tugevam kui madalamatel sagedustel.