Bioloogid paigaldavad rutiinselt raadioseireseadmeid lindudele, imetajatele, madudele, kaladele, vaaladele, liblikatele, mesilastele ja kõigele muule, mis liigub, selleks et neid uurida – ignoreerides täielikult kõiki uuringuid, mis näitavad, et kiirgus põhjustab kaalukaotust, reproduktiivseid häireid, suurenenud suremust ja isegi järglaste soolise suhtarvu muutumist. Nende uuringute tulemused on šokeerivad. Näiteks eksperimenteerisid Rootsi teadlased hirvevasikatega. Lihtsa kõrvamärgiga vasikate ja ilma kõrvamärgita vasikate suremus oli võrdne – umbes 10%, samas kui raadiosaatjat sisaldavate kõrvamärkidega vasikate suremus oli 68%.

Mõned linnud aga on piisavalt targad, et võidelda raadioseireseadmete vastu. Austraalias leidis harakate populatsioon viisi, kuidas vabaneda neid piinavatest GPS-seireseadmetest: nad aitasid üksteist vastastikku seadmetest vabanemisel ja on neist piinamisvahenditest nüüd priid.

Teadlased olid püüdnud lõksu viis harakat – ühe täiskasvanud isase, kaks täiskasvanud emast ja kaks noorukit ning kinnitasid neile GPS-seadmed, et uurida nende liikumist. Lind sai seadmetest vabaneda üksnes kokkupuutel toidupunktis asuva magnetiga … nii vähemalt arvasid teadlased. Paraku selgus midagi muud. Pärast märgistamist täheldati, et üks noorlindudest nokkis edutult oma GPS-seadet. Selle peale sööstis märgistamata täiskasvanud emaslind alla ja tuli talle appi. Ta nokkis erinevatest kohtadest seadet hoidvaid rakmeid ja 10 minuti jooksul oli leidnud seadme ainsa nõrga koha – ühe millimeetri pikkuse lõigu – ning lõhkus selle. Ühe tunni jooksul pärast kinnipüüdmist ja seadme paigaldamist oli lind sellest vabastatud. Ka teised harakad aitasid üksteisel seadmeid eemaldada ning kaks päeva hiljem ei olnud ükski lind enam märgistatud.

Teistkordselt linde ei märgistatud. Uuringu juht, ornitoloog Dominique Potvin ütles: “Neile ilmselgelt ei meeldi jälgimisseadmed, seega otsustasime, et ei ole väga eetiline jätkata püüdlusi jälgida kedagi, kes ei taha, et teda jälgitaks.”