Seoses sellega, et vastavalt Võrgueeskirjale võib alates 01.01.2017 Eestis elektritarbimist mõõta üksnes kauglugemist võimaldavate seadmetega, st kaugloetavate arvestitega, juhime tähelepanu alljärgnevatele aspektidele.
1. Vastuolu Euroopa Liidu direktiiviga
Euroopa Liidu Kohus sätestas 1964. aastal Euroopa Liidu (EMÜ) õiguse ülimuslikkuse. Sama põhimõte on ära toodud ka Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonide 17. deklaratsioonis.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, reguleerib ka kaugloetavate arvestite kasutuselevõttu EL-is. Direktiivi üks aluspõhimõtteid, mis on toodud muu hulgas ka preambuli p-s 53, on: „Igal juhul peaksid liikmesriigid tagama vajaliku energiaga varustamise kaitsetutele klientidele“ ja „Käesolev direktiiv peaks vähemalt võimaldama siseriiklike poliitikameetmete rakendamist kaitsetumate tarbijate huvides“.
OÜ Elektrilevi kohaldab võrgueeskirja, millega ei arvestata kaitsetu tarbija huvisid ning kaugloetavat arvestit sunnitakse peale ka sunnimeetmeid rakendades, nagu seda on võrguühenduse katkestamine, kui tarbija KLAd ei soovi. Elektrilevi ei tohiks täita võrgueeskirja, kuivõrd see ei taga kaitsetu tarbija huvide arvestamist.
Direktiivis on ette nähtud, et kui liikmesriik läheb kauglugemissüsteemile üle (on ka jäetud võimalus mitte minna, kui läbiviidud analüüs tõestab, et see ei ole majanduslikult otstarbekas), siis tuleks seda teha aastaks 2020 vähemalt 80% ulatuses. Seega ei ole nõutav 100% üleminek – nagu on seda teinud Eesti, kes on selle sammuga jätnud teatud inimesed kaitsetusse olukorda.
Direktiivi mõte on, et tarbijad saaksid elektriturul olla aktiivsed osalised, teha teadlikke valikuid ja saavutada seeläbi kokkuhoid. Üleminekule võinuks eelneda majanduslik hinnang, mida Eestis pole läbi viidud („Advanced Metering Infrastructure in CSE countries – current implementation status, plans, and perspectives“; June 2012; Ernst & Young).
Direktiivi 2009/72 regulatsioonist nähtub, et kauglugemisseadmete paigaldamise eesmärk peab olema tarbija huvide kaitse. Kaugloetav arvesti annab tarbijale reaalajas tarbimise kohta parema info ning võimaldab elektrimüüjatel teha paindlikumaid ja personaalsemaid pakkumisi tarbijale, mis omakorda annab tarbijale elektripakkumiste valiku rohkuse, võimaluse olla aktiivne turuosaline ning võimaluse raha kokku hoida.
Võrgueeskirjas sätestatud kohustus paigaldada kõikidesse tarbimiskohtadesse kaugloetavad arvestid võtab tarbijalt ära igasuguse võimaluse mis tahes põhjusel loobuda kauglugemisseadmest, isegi kui ta oleks nõus jätkama vähem aktiivse osalemisega elektriturul.
Kõikide arvestite vahetus on vastuolus direktiiviga anda tarbijale võimalus teha teadlikke valikuid ja saavutada seeläbi kokkuhoid. Sajad tuhanded töökorras kohtarvestid, mille taatlus kehtib veel aastaid, utiliseeritakse. Kõigi kehtivate taatlusajaga arvestite mahakandmine on lisaks vastuolus kliimasoojenemise vastase liikumisega ja taastumatute loodusvarade raiskamine.
2. Vastuolu EV põhiseadusega
PS § 11 teisest lausest tulenevalt peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguste adressaadi põhiõigust riivav abinõu on demokraatlikus ühiskonnas vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik kitsamas tähenduses ja mõõdukas.
Elektrilevi piiramatu otsustusõigus võrguühendus katkestada riivab tarbija õigust inimväärsele elule (PS § 10). Elektrivarustuse olemasolu võib pidada inimõiguseks, mis tagab inimväärika elu. Võrguühenduse katkestamine peab olema lubatud vaid äärmuslikel juhtudel ja väga selgelt määratletud põhjustel.
Elektrituruseaduse § 90 lg 1 riivab PS §-st 33 tulenevat õigust kodu puutumatusele. Praeguses olukorras saab võrguettevõtja sundida võrguühenduse katkestamisele viidates peale endale kasulikku teenust või temale endale teenuse osutamiseks kasulikku vahendit. PS §-st 33 tulenevalt on aga igaühel õigus otsustada õigusaktidega lubatud piires oma kodu heaoluga seonduva üle.
Võrgueeskirja § 39 lg 2 ei jäta tarbijale võimalust loobuda kauglugemisseadme paigaldamisest, mistõttu on see PS-ga vastuolus – tarbijal pole võimalik jääda oma veendumuste juurde, juhul kui ta on vastu kaugloetava arvesti paigaldamisele tema tarbimiskohta, mis riivab PS §-s 12 sätestatud diskrimineerimise keeldu. Säte ei anna tarbijale valikuvabadust, mis riivab PS §-ga 28 tagatud igaühe õigust tervise kaitsele ja PS §-s 41 sätestatud valikuvabaduse põhimõtet.
3. Tervisekaebused pärast KLA paigaldamist
Kaugloetavad arvestid on olnud kasutusel liiga vähe aega, et saaksime olla veendunud nende kahjutuses või tõestada kahjulikkust. Kuid juba praegu teame, et mitmetel inimestel on tekkinud pärast KLA paigaldamist tervisehäired, mida varem ei olnud. Eriti mõjutab see n-ö elektroülitundlikke, kellel on juba varasemalt välja kujunenud tundlikkus teatud elektrilistele seadmetele ja nende tekitatavatele elektromagnetväljadele.
Avalikkuse ette on jõudnud kaks uuringut kaugloetavate arvestite tervisemõju kohta: esimene 2011. aastal, mille korraldas EMF Safety Network (1), ning teine 2013. aastal, mille viis läbi Federica Lamech Austraalias (2). Tähelepanuväärne on siinkohal asjaolu, et olgugi, et uuringud pärinevad teine teiselt poolt maakera, on uuringute tulemused väga sarnased – väga paljud inimesed kaebasid pärast kaugloetava elektriarvesti paigaldamist unehäirete üle (ligi 50% vastanutest), väga levinud olid ka ärevus, depressioon, peavalud jms. 2011. aasta uuringust selgub, et uuringus osalejate sümptomid olid sarnased sümptomitele, mis tekkisid kokkupuutel muude seadmete emiteeritud raadiosageduslike väljadega. Ning Lamechi uuringust, et suur enamik katsealustest ei teadnud oma elektroülitundlikkusest midagi enne kaugloetavate arvestite paigaldamist, mis viitab sellele, et kaugloetavatel arvestitel võivad olla unikaalsed parameetrid, mis toovad sümptomite tekke läve allapoole (Lamech). Olgu selguse huvides öeldud, et mõlemas uuringus „osalesid“ wifiga töötavad arvestid. Ja nagu teame, siis ka Eestis on osa paigaldatud arvestitest wifiga andmeid edastavad, kusjuures tarbijal puudub ses osas sõnaõigus ehk igasugune valikuvõimalus.
Selliseid elektromagnetkiirgust emiteerivaid seadmeid, mida inimesed kasutavad, on loomulikult meie ümber palju, mh mobiiltelefonid, traadita internet jms, kuid nende puhul on igaühe valik, kas ja kui palju ta neid kasutab ning kui kaua nende mõjualas viibib. Uute kaugloetavate arvestite puhul selline valikuvõimalus puudub.
Eestis paigaldatavad arvestid kasutavad andmete edastamiseks kaht viisi – GPRS-sidet ehk mikrolaineid, millega kaasneb elektromagnetkiirgus, või elektrijuhtmeid (PLC), mis tekitab vooluvõrku kesksageduslikku “müra” või harmoonikume ehk saastelektrit. Elektritarbimise andmeid saadab arvesti kord ööpäevas, kuid GPRS-sidet kasutav arvesti kontrollib pidevalt – mitmeid kordi tunnis – ühendust alajaamaga. Kuna elektrijuhtmed toimivad antennina, siis andmesideseanssidel tekkiv väli kandub mööda elektrijuhtmeid edasi ning võib häirida tarbimiskoha elanike tervist, nagu on ka Eestis mitmetel juhtudel tõestust leidnud. Samuti halvendab tervist ja head enesetunnet saastelekter, mis tekib voolupinge alandamisel arvestile sobivaks ning mis toimub vahetpidamata.
Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu sellele, et Eestis puudub teaduslik võimekus ja ka riistvara hindamaks kaugloetava tehnoloogia poolt tekitatavate füüsikalis-bioloogiliste mõjude iseloomu ja kahju suurust inimese tervisele ning seeläbi ka võimalikku majanduslikku mõju kogu riigile inimeste tervise halvenemise tagajärjel. Puuduvad ka elektroülitundlikele inimestele spetsialiseerunud vastava väljaõppe saanud erialaspetsialistid, sh meditsiinipersonal raviasutustes. Sellega seondub inimeste põhiõiguste rikkumine, kus inimene on jäetud ilma õigusest tervise kaitsele, kuna puuduvad spetsialistid, kes saaks elektroülitundlikku inimest diagnoosida, nõustada ja ravida.
2011. aastal määras WHO alla kuuluv Vähiuuringute Keskus (IARC) elektromagnetkiirguse kategooriasse 2B (3), mis tähendab, et tegemist on võimaliku kantserogeeniga. Samas on väga paljud teadlased seisukohal, et mikrolainekiirguse kantserogeensuses ei ole kahtlust ning tegutsevad aktiivselt selle nimel, et saavutada ka vastav kõrgema ohu klassifitseering.
Euroopa Ühenduste Nõukogu 2011. aasta resolutsioonis nr 1815 (4) tunnistatakse, et elektromagnetväljad võivad olla kahjulikud ka kiirgusstandarditest madalamal tasemel, ning soovitatakse tungivalt rakendada ettevaatusprintsiipi, eriti kui puudub piisav kindlus, et kahjulik mõju puudub. Samuti soovitatakse tähelepanu pöörata elektroülitundlikele inimestele (s.o inimesed, kes kannatavad elektromagnetväljade talumatuse sündroomi all) ning rakendada erimeetmeid nende kaitseks.
Eeltoodut arvestades ei saa seega viidata asjaolule, et uued kaugloetavad arvestid vastavad kõikidele asjaomastele normidele ja standarditele, kuna sõltumatud teadlased on tõestanud, et kehtivad normid ei ole adekvaatsed, vaid peaksid inimeste tervise kaitset silmas pidades olema oluliselt madalamad (5), ning eriti arvestades, et ka kõikidele vajalikele standarditele vastavad kaugloetavad arvestid põhjustavad tundlikele terviseprobleeme.
Rootsis on elektroülitundlikkus kvalifitseeritud funktsionaalseks puudeks (6), see tähendab, et ametlikult tunnistatakse elektroülitundlikkuse võimalikkust ning selle puude all kannatavad inimesed saavad riigilt sotsiaaltoetust. Teadlased kinnitavad, et elektromagnetkiirgusfooni kasvuga elektroülitundlike hulk suureneb. Rootsi neuroteadlane Olle Johansson avaldas 2006. aasta artiklis „Aspects of Studies on the Functional Impairment Electrohypersensitivity“ (7), et elektroülitundlikkust kui puuet tuleb käsitleda keskkonna vaatenurgast, st ükski inimene pole iseenesest puudega, vaid tema keskkonnas on mingid tingimused, mis puuet põhjustavad. See keskkonnast tuleneva puude vaatenurk tähendab ka seda, et kuigi elektroülitundlikkuse kohta ei pruugi olla täielikku teaduspõhist selgitust, tuleb elektroülitundlikku alati suhtuda lugupidavalt ning pakkuda talle vajalikku toetust, et puuet likvideerida. See tähendab, et elektroülitundlikul peab olema võimalus elada ja töötada elektropuhtas keskkonnas.
Seega ka kõnealusel juhul kohalduvad puuetega inimesi käsitlevad kehtivad riiklikud ja rahvusvahelised seadused ja määrused, sh ÜRO konventsioon ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta, see tähendab, et elektroülitundlikele kui puuetega inimestele tuleb tagada võrdne kohtlemine, samasugune juurdepääs ja samasugused võimalused nagu mittepuudega inimestele.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta (8) artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud, et igaühel on õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele (tervise kahjustamine on rünne kehalise puutumatuse vastu ja liikmesriigid peaks selle sätte alusel oma kodanikele niisuguste rünnete vastu kohase kaitse tagama). Arvestades, et põhiseaduse § 10 kohaselt ei välista põhiseaduse II peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele ning et põhiõiguste harta artikli 3 lõikest 1 tulenev õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele kindlasti vastab põhiseaduse §-s 10 kirjeldatud nõuetele, siis on tegemist Eestis kehtiva põhiõigusega.
Seepärast on võrgueeskirja § 39 lõike 1 punkt 1 või § 39 lõige 2 põhiseaduse vastased, riivates põhiseaduse §-i 16 esimesest lausest tulenevat eluõigust ja PS § 28 esimesest lõikest tulenevat õigust tervise kaitsele, ning rikuvad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 3 lõiget 1.
Kuna kauglugemisseadmed võivad olla tervisele kahjulikud, on võrgueeskirja § 39 lõike 1 punkti 1 teine lause ja § 39 lõige 2 vastuolus ka põhiseaduse §-st 10 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 3 lõikest 1 tuleneva põhiõigusega kehalisele puutumatusele ja võrguettevõtja ei saa tugineda sellele, et talle on kehtiva õigusaktiga ette nähtud kohustus vastav seade paigaldada, liiatigi kui võlaõigusseaduse § 1055 lõike 1 alusel (koostoimes § 1045 lõike 1 punktiga 2 või 7) peab võrguettevõtja hoiduma kahjutekitavast käitumisest, antud juhul kauglugemisseadme paigaldamisest.
4. Konkurentsiseaduse rikkumine
Elektrituruseaduse § 90 lg 1 võimaldab Elektrilevil tema enda poolt kindlaksmääratud alustel tarbija võrguühendus katkestada. Juhul kui tarbija soovib elektrit tarbida, ei ole tal valikut, kas sõlmida leping selliste tüüptingimustega või mitte. Võrguettevõtja on monopol ning sellest lähtuvalt ei ole tarbijal võimalik võrguteenust mõnelt muult tarnijalt saada. Samas on elektrienergia tarbimine kaasaegses ühiskonnas elementaarne teenus, mida kasutatakse pidevalt oma igapäevategevuses. Riik peaks looma regulatsiooniga olukorra, kus võrguteenuse katkestamine oleks võimalik vaid selgetel ning kindlatel alustel, mis ei riiva tarbija õigusi.
5. Isikuandmete kaitse
Kaugloetavate arvestite näol on tegemist kõrgtehnoloogiliste arvutitega, millel on kopsakas mälu, kuhu salvestatakse energiatarbimise käitumine, mille järgi saab päris täpselt välja lugeda, millal milliseid seadmeid kasutatakse. Elektriseadmetesse paigaldatatud RFID-kiibid võimaldavad arvestil jälgida kõiki seadmeid, mis on vooluvõrku ühendatud, ning arvesti salvestab info nende kasutamise kohta (nn smart-tehnoloogia ja nutimajad).
Teatud andmeid analüüsides on võimalik kindlaks määrata muu hulgas inimeste füüsilist paiknemist ruumides, nende tervislikku seisundit, puhkuste tendentse ning muid isiklikke tegevusi ja harjumusi.
Andmeid elanike igapäevaste harjumuste ja tegevuste kohta kogutakse, salvestatakse ja säilitatakse andmebaasides, millele pääsevad juurde kolmandad isikud, kellel pole õigust selliseid privaatseid andmeid teada ja jagada. Need, kellel on juurdepääs kaugloetavate arvestite andmebaasidele, saavad vaadata piiramatut ajalugu kodumajapidamislike tegevuste kohta kalendripäevade ja kellaaegade lõikes, mis annab väga põhjaliku ülevaate elanike elustiili ja elukorralduse kohta.
Tarbijatele peab olema tagatud ligipääs nende kohta kogutud andmetele ning õigus otsustada ise selle üle, kui palju ja milliseid andmeid nad kellele soovivad edastada.
6. Küberkuritegevuse oht
Küberturvalisuse eksperdid on korduvalt viidanud kaugloetavate arvestite haavatavusele. Mõned kaugloetavad arvestid edastavad wifi-signaale (tarbija ei saa valida, kas talle paigaldatakse wifi-arvesti või juhtmete kaudu andmeid edastav arvesti), mida saavad lugeda ilma loata kolmandad isikud. Nende signaalide alusel on võimalik jälgida inimeste käitumist ja tegevusi ning seda infot saab kasutada pahatahtlikult elanike vastu.
Lisaks ei saa välistada, et kaugloetavate arvestite salvestatud andmed satuvad kriminaalide, väljapressijate, seadusandjate, erahäkkerite, elektrifirma töötajate ja muude kolmandate isikute kätte, kes võivad tegutseda tarbijate huvide vastaselt.
Pole olemas ühtki arvutit ega arvutivõrku, mis oleks häkkimise eest kaitstud, sisse on häkitud isegi FBI ja Pentagoni arvutitesse. Mitmes riigis on korraldatud kaugloetavatele arvestitele küberrünnakuid, mille tagajärjel on kas isikuandmed sattunud võõraste kätte või lihtsalt elekter välja lülitatud. Selline haavatavus, isikuandmete kaitsmatus ja turvarisk ei tohi olla lubatav.
Kui andmeside toimub läbi wifi-võrgu, siis ei ole võimalik edastatavaid andmeid piisavalt turvata. Seega ei ole kaugloetavad arvestid piisavalt turvalised, et lubada nende kohustuslikus korras paigaldamist.
***********
Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb võrgueeskirja sisse viia muudatus, mis võimaldab kaugloetavast arvestist keelduda.
Allikad
(2) Federica Lamech, Self-Reporting of Symptom Development from Exposure to Radiofrequency Fields of Wireless Smart Meters in Victoria, Australia: A Case Series. Alternative Therapies, Nov/Dec 2014, Vol. 20, No. 6, lk 28-38. NIH PMID 25478801, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/25478801.
(3) http://www.iarc.fr/en/media-centre/pr/2011/pdfs/pr208_E.pdf
(4) Parlamentary Assembly, “The potential dangers of electromagnetic fields and their effect on the environment” http://assembly.coe.int/nw/xml/XRef/Xref-XML2HTML-en.asp?fileid=17994&
(6) http://www.es-uk.info/info/sweden.html
(7) http://iopscience.iop.org/1755-1315/10/1/012005/pdf/1755-1315_10_1_012005.pdf
(8) http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:12012P/TXT
