Kas sinu laps on nutisõltlane?

29. jaan. 2021

Artikkel, milles nutisõltuvuse teemal arutavad ajuteadlane Jaan Aru, pereterapeut Aet Lass ning lapsevanemad, keda see teema isiklikult puudutab, ilmus ajalehes Pealinn 9. jaanuaril 2021. Avaldame selle allpool osaliselt. Esiletõstud Kiirgusinfo poolt.

Mida teha, kui laps on nutisõltuvuses?

Vastab Tartu Ülikooli ajuteadlane Jaan Aru: “Kui laps istub juba näiteks kolm tundi nutiseadmes ja lapsvanem saab aru, et see pole õige, siis mida ei tohiks teha, on see, et te võtate selle nutiseadme ja viskate aknast välja. Kellelegi ei meeldiks, kui ühel hetkel see asi, mis on meie jaoks tähtis, ära võetakse. Aga kui te tunnete või arvate, et teie lapse ajust võiks midagi paremat saada, siis tasuks seda asja kodus rääkida ja teha kokkulepe, mille põhjal vähendate järk-järgult nutiseadmes olemise aega. Näiteks lepite kokku, et meie peres me kõik üritame vähem nutiseadmes olla. Võib graafiku joonistada näiteks külmkapi peale – see on nagu sport lapsele, et kui vähe ta suudab olla nutiseadmes, aga see peab tulema kokkuleppena, mida on lihtsam saavutada 5–13-aastase lapsega.”

Nutisõltuvust võib võrrelda narkootikumidega

Aru möönis, et nutisõltuvust võib võrrelda narkootikumidega:

„Ma ei tea ühtegi inimest, kes annaks oma 2-aastasele lapsele heroiini, see üks laks on küll tugevam, aga kui me anname 2-aastasele lapsele kätte nutiseadme – siis jah, see on adekvaatne võrdlus.“

Ta tõi välja, et kui ka täiskasvanud inimestel on raske end nutitelefonist eemal hoida, siis lastel pole need aju osad, mis on seotud kontrolliga, veel välja arenenud.

Aga kuidas siis nutiseadmeid kasutada?

“Igas peres võiks põhimõtteliselt olla nii, et vähemalt söögi ajal ei ole emal-isal nutitelefoni, siis pole ka lastel – et on mingi aeg, mil me oleme üksteise päralt. Iga pere võiks sellise väikese kokkuleppe teha,” andis ta nõu. „See ei ole argument, et laps jääb siis nutimaailmast maha, kui me talle kohe nutiseadet pihku ei pista,“ märkis ta – mida hiljem ja mida vähem laps nutiseadmega kokku puutub, seda parem.

“Kui me alustame päris väikesest lapsest, kes ei ole veel nutiseadmega kokku puutunud, siis on võrdlemisi lihtne seda üldse mitte talle tutvustada – muidugi võib vaadata pool tundi multikaid, aga kui laps harjub sellega, et nutiseadet polegi, siis ta ei protesteeri selle üle, miks see ära võeti, sest seda pole antudki,“ ütleb pereterapeut Aet Lass ja lisab: “Kui me oma lapsi armastame, siis peaksime väikese lapse nutiseadmest eemal hoidma.”

Hea on, kui seda kokkulepet järgivad ka lapsevanemad. „Vanem saabki teha nii, et ütleb „Huh, me oleme kõik liiga palju nutiseadmes ja kõik joonistavad oma graafikud – sellest saabki nagu mäng, mille eesmärk on vähem olla nutiseadmes,” pakkus Aru. “Kui laps tõesti uurib astrofüüsikat oma nutiseadmes, siis las ta olla seal siis see poolteist tundi. On vahe sees, kas laps lihtsalt mängib arvutis, on sotsiaalmeedias või arendab oma aju. Lapsele tuleb pakkuda alternatiivset tegevus – just see on koht, kuhu lapsevanemad kinni jäävad. Aga proovida võiks ka joonistamist, maalimist, jalutamist, sporti. Teie ise teate, mis teie last võiks huvitada.”

Probleemne kooliminek

Aru möönis, et üks osa probleemist on see, et kooli minevale lapsele muretsetakse nutitelefon. Samas pole mõtet ka selle vastu võidelda: „Kui minu laps tunneb ennast seetõttu halvasti, et kõikidel teistel on nutitelefon, siis ma pean selle ostma, aga ma olen teda selleks siis ka ette valmistanud. Ikkagi on vahe, mida ta teeb selles nutiseadmes, ta ei pea ju mängima mõttetuid mänge, võibolla meeldib talle muusika, siis ta saab seda selle kaudu kuulata. Kui nutiseade on käes, siis sellest võiks saada viis, kuidas laps peaks saama ennast arendada,“ märkis ta.

„Ma olen Eestis natuke pahane ühiskonna peale, et me oleme lastele need seadmed kohe kätte andnud, aga me ei ole õpetanud neile, mida peaks tegema ja kuidas peaks tegema. Kui me tahame olla nutikas riik, siis me ütlemegi, et meie riigis ei anta lapsele enne 10-aastaseks saamist nutiseadet kätte. Aga see rong on läinud, selge see,“ kommenteeris ta.

Mida lapse aju tahab ja mida ta vajab, on erinevad asjad

Aru rõhutas, et see, mida lapse aju tahab ja mida ta vajab, on erinevad asjad:

“Enamik lapsi tahaks terve päev kommi süüa, aga see ei tähenda, et ta vajab seda – vastupidi sellel on negatiivsed tagajärjed. Kui laps tahab nutiseadmes olla, siis see ei tähenda, et ta vajab seda. Lihtsalt tema ajumehhanism on läinud üle võlli. Laps vajab seda, et tal oleks kodus turvaline ja hea kasvamiskeskkond, et ta saaks öösiti piisavalt magada ja tervislikult süüa – ta ei vaja nutiseadmeid üldse. Ma ei ole nutiseadmete vastu, aga me ei tohiks anda neid väikesele lapsele, kes jääb sinna nii kinni, et tema motivatsioonisüsteem muutub. Kui last juba huvitavad näiteks mustad augud või aju, siis on tal võimalik ise kõige selle kohta internetist järele vaadata. Tema motivatsioonikeskus ajus on juba leidnud nn oma asja, mida ta tahab.”

Seni, kui laps pole veel oma võimeid leidnud, ei tohiks talle nutiseadet kätte anda

Aru on seisukohal, et seni, kui laps pole veel oma võimeid leidnud, ei tohiks talle nutiseadet kätte anda:

“Nutiseade on nagu supervõime – kui sa oskad seda kasutada, siis saad võimendada seda, mida sa oskad ja tead. Aga kui sa ei suuda seda ohjeldada, siis ta orjastab su. Lapsevanemad peaksid valmis olema selleks, et lapse kasvatamine ei olegi kerge asi ja see, kuidas me oskame oma last suunata ja ise pingutada, defineerib ka meid ennast. Me kõik oleme laisad ja tahaks diivanil pikutada, aga meil on võimalik teha see otsus, et ma pingutan ja näen vaeva ning meie laste ajud tänavad meid selle eest.”

Keskendusmisraskuste taga on nutiseadmed

Pereterapeut Aet Lass ütles, et psühholoogi poole pöördutakse tihti murega, et lapsel on tekkinud probleeme käitumise ja õppimisega, mille põhjuseks on keskendumisraskused. “Siis tuleb sageli välja ka see, et nutitelefonis või mõnes teises nutiseadmes ollakse liiga kaua ja liiga tihti,” sõnas ta. “Mina olen nõus Jaan Aru ja uuringutega, et enne kooli ei ole lapsel nutiseadmeid vaja. Nutiseadmed ei ole halvad, aga nende kasutamisel tuleb arvestada lapse ealisi iseärasusi.”

Eestimaa ajud on ohus

Rääkides lastest on oluline, et last defineeriks tema enda soovid, mitte nutiseade. See on oluline ka tulevikule mõeldes:

“10 aasta pärast ei pruugi Eesti olla enam innovatsiooni esirinnas, sest ajud, kes peaks meil uusi asju välja mõtlema, ei oska seda teha. Nad ei ole uusi asju välja mõelnud, vaid kogu aeg nutiseadmest sisendit saanud. Meie ülesanne on õpetada lastele, kuidas uusi asju välja mõelda. Ja nutiseadmed võivad toetada seda, aga alles siis, kui lapsel on juba teeots käes.”

Aru ütles, et kui ta ise sai 2014. aasta alguses oma esimese nutitelefoni, tekkis tal küsimus, et tema neuroteadlasena ei suuda hästi kontrollida, mida ta selles teeb, siis kuidas teised seda teevad. „Kui ma sain lapsed, tekkis küsimus, kuidas ma saan neid selle teema eest kaitsta, mis mind ajuteadlasena vastu maad surus,“ rääkis ta, kuidas lapse aju ja nutiseadme kasutamise probleem sügavuti temani jõudis. „Iga lapse aju on midagi erilist – vähemalt osa kõikidest praegu koolis või lasteaias käivatest lastest saavad kunagi järgmiseks Arvo Pärdiks või muuks ägedaks inimeseks, kes ühel või teisel viisil maailma muudab. Nende ajus on tohutult suur potentsiaal, aga me ei tea täpselt, millise lapse ajus ja me ei tea, kuidas seda sealt kätte saada, kuidas leida järgmist ägedat start-up’i tegijat või järgmist maailma muutjat,“ ütles ta.

Nutiseadmed piiravad laste ajupotentsiaali ja suruvad kastidesse

Aru sõnas, et nutiseadmed on midagi, mis pigem laste ajupotentsiaali piiravad ja kastidesse suruvad:

„Minu jaoks on hirmus mõelda, et selle asemel, et neid lapsi aidata, me tegelikult piirame neid ega aita nende ajul areneda ning jõuda selleni, mida see aju võiks teha.“

Nutiseadmed võivad lapse motivatsioonisüsteemi ümber programmeerida

Aru tõi välja asjaolu, et nutiseadmed muudavad kõik muu meie aju jaoks igavaks:

„Õppimine on mõttetu, teised lapsed on mõttetud. Muidugi, mitte kõikidel lastel ei lähe see nii halvasti, aga on lapsi, kelle jaoks on kõik muud asjad mõttetud, sest nutiseadmed on tema motivatsioonisüsteemi ümber programmeerinud.“

See, mida lapse aju tahab, oleneb lapse vanusest:

„Beebi aju vajab seda, et on turvaline, 2–3-aastase lapse aju vajab peale turvalisuse ka vaheldust ja sisendit, et tal oleks hea olla. Aga kõige muu hulgas vajab ta seda, et oleks pidevalt sisend, mis hoiab aju tegevuses,“ selgitas ta.

„Kõik, kes on lapsevanemad, teavad, et vahel on frustreeriv ja päris raske leida tegevust lapsele, kes ütleb, et tal on igav. Ma olen ise ka lapsevanem ja ma saan sellest aru, et lastega tegelemine on raske. See on väljakutse ja meil oleks palju lihtsam, kui me annaksime neile nutiseadmed kätte, aga ma kutsun üles leidma paremat viisi, kuidas lapse ajus olevat potentsiaali alal hoida ja paremini suunata.“

Ühiskondlik surve vs. vähenev nutikus

Aru tõi välja, et ühiskondlik surve on tegelikult väga suur probleem:

„Meil on suhtumine, et me oleme e-riik, digiriik ja nutiriik ja see tähendab, et kõigile lastele tuleb nutiseadmed kätte anda ja see on õige viis, aga ei ole! Kui me tahame olla edasi väga äge riik, siis me peame aru saama sellest, et uued, maailma muutvad ideed tulevad ajust, mitte nutiseadmest ja lapsed peavad õppima seda, kuidas oma ajust leida uusi ideid. On võimalik, et Eesti lapsed läbi kogu selle nutinduse muudavad meie riiki ja meid ennast kõiki vähem nutikaks.“

Lapse kõne areng vajab elusat dialoogi

Kindlasti tasuks lapse ekraaniaega piirata, sest arvutimängud on ajule mõnuaine sarnaseks tugevaks stiimuliks, mis muudab aju n-ö laisaks vähem intensiivsemate stiimulite suhtes. Lapse aju aga vajab arenguks väga mitmelaadset stimulatsiooni, lisaks ka igavuse tundmist.

Lapse kõne arengu kriitiline periood on 1.–3. eluaasta. Et lapse kõne areneks, on tal vaja dialoogilist suhtlemist vanematega (ja teiste inimestega) – digiseadmed seda ei paku. Emotsionaalselt ja sotsiaalselt arendav on ennekõike silmast-silma suhtlemine ning mäng lapsega.

Maailma Terviseorganisatsiooni soovitused laste ekraaniaja kohta:

… alla 2-aastastele 0 minutit päevas,
… üle 2-aastaste kohta kehtib reegel „mida vähem, seda parem“,
… 2–3-aastastel lastel peaks ekraaniaeg jääma alla ühe tunni päevas ja olema kindlasti lapsevanema järelevalve all.
Piisab, kui pakkuda lapsele näiteks osalemist videokõnedes vanavanemate vt lähedastega, vaadata fotosid nutitelefonis vm. Last ei tohiks jätta üksi digiseadmega mängima.

2017./2018. aasta uuring Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise kohta toob välja järgmised näitajad:

kõige suurem osa õpilasi on ekraani ees 7 või rohkem tundi päevas (18%) – enamik neist on nii pikalt ekraani ees nädalavahetusel;
neid õpilasi, kes ei viibi üldse ekraani ees või teevad seda umbes pool tundi, oli vaid 2% vastanutest;
arvutimänge mängivad poisid oluliselt rohkem kui tüdrukud; igapäevaseid mängijaid on poiste hulgas 48%, samas kui tüdrukutest mängivad iga päev vaid 9%, vahe on ligikaudu viiekordne; kõige rohkem on arvutimängude mängijaid 13-aastaste poiste seas: nendest pooled mängivad arvutimänge iga päev;
arvutimängude sõltuvust esines 16% õpilastest, poistest 22% ja tüdrukutest 6%;
arvutimängude sõltuvusega õpilasi on rohkem nende hulgas, kellel on raske rääkida oma muredest ema või isaga, kellele ei meeldi koolis käia ning kelle õppeedukus on kehvem; arvutimängude sõltlasi on rohkem alkoholi-, tubaka- ja kanepitarvitajate seas ning füüsiliselt vähemaktiivsete seas;
koolipäevadel mängivad arvutimänge vähemalt 2 tundi päevas 61% poistest ja 22% tüdrukutest;
nädalavahetusel on arvutiga mängimiseks rohkem aega ja seega on ka rohkem neid, kes vähemalt 2 tundi päevas veedavad arvutimänge mängides; poistest mängivad 77% ja tüdrukutest 34%;
koolipäevadel kasutab internetti 93% vastajatest ja nädalavahetustel 92%; laste internetikasutuse uuringu EU Kids Online 2018. aasta andmetel kasutab 97% 9–17-aastastest lastest internetti iga päev vähemalt ühest seadmest;
vähemalt kaks tundi kasutab internetti koolipäevadel 54% 11–15-aastastest poistest ja 61% 11–15-aastastest tüdrukutest.