Professor Devra Davis, mobiiltelefonidest rääkiva raamatu „Disconnect“ (“Valeühendus”, loe raamatu tutvustust siit) autor, andis 2013. aastal videointervjuus kiireloomulise hoiatuse (inglise keeles, vaata tõlget video all):
„Lõuna-Korea teadlased on viimasel ajal diagnoosinud riigis üha rohkem lapsi, kellel on digitaalne dementsus. See viitab asjaolule, et nende aju vasak poolkera on ülearenenud ja nad toetuvad digitaalsetele seadmetele [sellisel määral], et ei oska telefoninumbreid meelde jätta ega käsitsi kirjutada.
Mure seisneb siin selles, et kui sa ühe osa ajust arendad üle ja teist osa ajust arendad vähem, siis võimalus õppida teatud asju, näiteks matemaatikat, muusikat, käsitsi kirjutamist – on piiratud. Ideaalis sa peaksid tegema neid asju teatud varases vanuses.
Need lapsed on saanud püsiva kahjustuse. Teadlased üle maailma kardavad, et sõltuvus digitaalsetest seadmetest varases eas põhjustab neil lastel ajukahjustust.
Vasak ajupoolkera on aju osa, mis toetab teadmiste mõistmist. Parem ajupoolkera on aju osa, mis toetab empaatiat ja otsustusvõimet, võimet näha ette tegevuste tagajärgi.
Mõtle, mida tähendab, kui planeedil on terve põlvkond, kellel pole arenenud empaatiavõime.“
Aju ümberjuhtmestumine; kas me oleme loomas planeeti, kus puudub empaatia ja kaastunne? Kes saab sellest kasu – need, kes on kasuminäljas, või need, kes on päriselt näljas?
Davise hoiatusele järgnes kommentaar neuroteadlaselt professor Susan Greenfieldilt (vaata siin), kes väidab, et uued digitaalsed tehnoloogiad „juhtmestavad ümber“ aju otsmikusagara – ajuosa, mis vastutab kognitiivse analüüsi ja abstrakte mõtlemise eest.
Sellised hoiatused ei ole uued. 2010. aastal avaldas Briti Psühholoogia Ühingu liige dr Aric Sigman artikli “The Impact of Screen Media: A Eurovision for Parliament” (ekraanimeedia mõju: Eurovisioon parlamendile), kus ta tutvustab mahukaid tõendeid selle kohta, et ekraaniaeg ei kahjusta mitte ainult laste kognitiivseid funktsioone, vaid mõjutab ka aju füsioloogiat – sõltumata jälgitava sisust.
See artikkel on kohustuslik lugeda kõigil lapsevanematel, vastutustundlikel kodanikel, seadusloojatel ja poliitikutel üle kogu maailma.
Kui hoiatused vastavad tõele, et me oleme ümber juhtmestamas meie noorte aju ning sellega loomas põlvkonda inimestest, kellel puudub võime teistele kaasa tunda, siis tuleb küsida, kas meie ühiskonnas on mingi osa, kes saab sellistest arengutest kasu. Ja teiseks, kas jõuame hoiatada piisavalt inimesi ohust, mis ähvardab meie tulevaste põlvede mõistust – nende, kes on homsed tööstusettevõtete juhid, hooldustöötajad ja valitsuse esindajad, enne kui on juba liiga hilja.
Kuhu me siit edasi läheme, sõltub sinust. Palun tegutse ja jaga seda infot teistega.
