Inimesed on elektrokeemilised olendid, sest meie keha, aju ja närvisüsteem kasutavad infovahetuseks elektrilisi impulsse. Elusolendeid eristab elututest elekter ehk elektromagnetiline väli. Ja me mitte ainult ei tekita elektrit, vaid oleme nagu kahesuunalised ülekandeantennid – DNA on molekulaarsel tasandil fraktaalne antenn ja kõik inimese süsteemid sõltuvad nendest väljadest.
Meie keha on evolutsiooni käigus häälestatud väga peenetele väljadele, nt biorütmid, une ja ärkvelolekutsükkel. Kui rääkida veel sagedustest, siis teame, et Maa magnetväli pulseerib sagedusel 7,83 Hz ja samamoodi pulseerivad inimese aju alfalained keskmiselt sagedusel 7,83 Hz. Seega saame öelda, et oleme ju kogu aeg elektromagnetvälja keskel olnud… aga mitte sellises! Tänane elektromagnetväli meie ümber on 1 000 000 000 000 (10 astmel 11) kuni 10 000 000 000 000 000 000 (10 astmel 18) korda tugevam kui kunagi varem meie planeedi ajaloo jooksul. Kas inimene on võimeline sellega kohanema? Teadlased on seisukohal, et ei.
Elektrotundlikkus
Me kõik oleme elektrotundlikud ja reageerime elektriväljadele keskkonnas. Mõned teadlased väidavad, et 30% inimestest on elektroülitundlikud ja 3-5% kannatavad ränkade mõjude all (link), enamik neist aga ei ole teadlikud, et neile valmistab probleeme just elektroülitundlikkus, ent nad selgelt reageerivad elektriväljadele ja neil tekivad
mingid sümptomid. Ka ülejäänutel toimub kehas vastuseks elektriväljadele mingi reaktsioon, kuid nad pole sellest teadlikud ja neil ei ilmne mingeid tajutavaid sümptomeid. Me kõik oleme erinevad ja erinev on ka taluvus elektromagnetväljade suhtes.
Paraku mida aeg edasi, seda rohkem inimeste tundlikkus suureneb, aina rohkem inimesi hakkab elektrivälju tunnetama, aina enamatel tekivad sümptomid. See tähendab, et kui sa praegu mingeid sümptomeid ei tunne, ei anna see garantiid, et sul kunagi hiljem tundlikkust ei teki.
Elektromagnetkiirguse tervisemõjud
Laias laastus saab elektromagnetkiirguse tervisemõjud jagada kaheks:
1) akuutsed, mis ilmnevad kohe või varsti pärast ekspositsiooni, nagu allergia. Sümptomid võivad olla kas tõsised või leebemad ja seda nimetatakse elektroülitundlikkuseks;
2) kroonilised, mis ilmnevad aja jooksul ja on seotud pikaajalise kudede kahjustusega – see võib tekitada muu hulgas dementsust, vähki, viljatust, kroonilist stressi, tähelepanu- ja ärevushäireid ning autismi. (pdf)
Millised on elektroülitundlikkuse sümptomid?
Mobiiltelefoni kasutajate ja mobiilimastide ümbruses elavate inimeste uurimine näitab, et neil on sagedamini peavalud, uimasus, peapööritus, erinevad valud, eriti kõrva- ja peavalud, arvuti ees tekkiv näo õhetus ja kuumatunne, unehäired, helin kõrvades, südamepekslemine, vererõhuprobleemid, väsimus, depressioon, ärevus, probleemid mäluga ja keskendumisega, laste puhul ka käitumisega, raseduse katkemine, nahalööbed. Need kõik on tänapäeval väga levinud sümptomid, paljudega neist käiakse arsti juures ja võetakse ravimeid, unerohtu – samas kui sümptomeid võiks leevendada lihtsalt wifi väljalülitamine, vähemalt ööseks. Nimelt on paljude teadlaste arvates unetuse põhjuseks just elektromagnetkiirgus magamistubades.
Uuringute kohaselt kannatab 1/3 inimestest unetuse all – see ei saa ometi olla normaalne, kui magamine on üks kõige loomulikumaid tegevusi meie elus.
Kui kiirgusfooni ei vähendata, siis sümptomid ägenevad ja inimene võib muutuda töövõimetuks, kui näiteks ei talu enam kiirgust töökohtadel. Veel hullemal juhul ei suuda ta enam ka kodus olla – isegi kui ta puhastab oma kodu kiirgusest, siis naabritelt tulev wifi ja majas olevad kaugloetavad arvestid võivad häirida tema elu nii palju, et ta peab ära kolima. Kust aga saada garantii, et uues elukohas tervist halvendavat elektromagnetkiirgust ei ole ega teki ka hiljem?
Pilk ajalukku
Olgugi et praegu elektroülitundlikkust tekitavad seadmed on suuremalt jaolt kaasaegsed, siis tundlikkus elektromagnetväljadele pole tegelikult midagi uut. On teada juba mitukümmend aastat, et madala tasemega mikrolainekiirgus võib põhjustada terviseprobleeme. 1950ndatel kirjeldasid Vene teadlased esimest korda „mikrolainehaigust“, mille sümptomid langevad täpselt kokku praegu elektroülitundlikkuse sündroomi omadega.
20. sajandil kasutati raadiosageduslikku kiirgust või mikrolaineid militaarvaldkonnas. 1971. aastast on pärit USA mereväe meditsiiniliste uuringute instituudi dokument “Bibliography of reported biological phenomena (effects) and clinical manifestations. Research attributed to microwave and radiofrequency radiation” (pdf), kus on üles loetletud mikrolainekiirgusele omistatavad tervisemõjud.
1974. aastal avaldatud USA kaitseluureameti dokumendis „Biological Effects of Electromagnetic Radiation (radiowaves and microwaves) – Eurasian Communist Countries“ (pdf) nimetatakse raadiosageduslikku kiirgust ehk mikrolainekiirgust mittetapvaks relvaks (non-leathal weapon), millega sai oma vaenlastel esile kutsuda mitmesuguseid ebameeldivaid tervisesümptomeid ning mõjusid psüühikale ja käitumisele.
Elektroülitundlikkus eri riikides
(Hallberg & Oberfeld 2006)
Joonis näitab elektroülitundlikkuse hinnangulist esinemist (pdf). Kui joont samasuguse kasvuga edasi tõmmata, siis selle järgi on aastaks 2017 inimkonnast 50% elektroülitundlikud. On möödapääsmatu, et mida rohkem kiirgustase keskkonnas tõuseb, seda rohkem hakkab see inimesi mõjutama.
Briti arst dr Erica Mallery-Blythe on seisukohal, et see protsent on ilmselt alahinnatud, kuna kiirgusallikaid lisandub aina juurde.
Päästikud
Elektroülitundlikkust võivad käivitada mobiilid, eriti nutitelefonid, mobiilimastid, wifi, WIMAX, playstationid, mängukonsoolid, beebimonitorid, juhtmeta telefonid, arvutid, eriti tahvelarvutid, kaugloetavad arvestid, wifiga valvesüsteemid, elektriliinid, alajaamad jne. Ja pole vaja üldse suurt ekspositsiooni, ka väga madala tasemega kiirgus võib mõju avaldada.
Haigestumine
Teadlaste Hechti ja Savoley analüüsi kohaselt (pdf) kulub sümptomite ilmnemiseni aega 3-5 aastat. Kui ekspositsioon ei vähene, siis 10 aasta pärast tekivad tõsised kroonilised ravimatud haigused, mh vähk.
Elektroülitundlikkus
Austria Arstide Liit on avaldanud juhised (pdf) elektroülitundlikkuse raviks. Kõige esmane samm tervenemiseks peab aga olema kiirguse vähendamine oma elukeskkonnas. Rootsis on elektroülitundlikkus tunnistatud funktsionaalseks puudeks. Muu hulgas on elektroülitundlike jaoks loodud kontorites kiirgusvabad alad, et ka nemad saaksid normaalselt tööd teha (link).
Riskigrupid
Korduvalt on tõestust leidnud, et kiirguse suhtes on tundlikumad vanurid, rasedad, kroonilised haiged ja lapsed ning neid tuleb mikrolainekiirguse eest eriti hoolikalt kaitsta.
