Postitus ilmus Tarmo Koppeli ajaveebis.

Kaasaja tehnogeenses elukeskkonnas ümbritsevad elektromagnetväljad (EMV) meid kõikjal ja nende allikate suhtes, mis ei ole meie seadmed, ei saa me muud ette võtta, kui sealt kohast ära minna. Samas kodu- või töökoha vahetus pole kõige lihtsam. Sestap, seal kus võimalik – kodus ja töökohal – tasub kasutada lahendusi, mis on elektromagnetiliselt emissioonilt kõige nõrgemad.

EMVde mõju on osaliselt akumuleeruv. Päevast päeva teatud tüüpi EMVde mõjualas viibimine võib pika peale oma lõivu võtta füüsilise või vaimse tervise arvelt. Bioloogilisi muutusi selgitanud teadusuuringud annavad vastukäivat infot – ühed ütlevad et mõju on olemas ning teised lükkavad selle ümber. Eeldatavalt ilmnevad mõjud vaimsele tervisele aga kiiremini, kui füüsisele. Võimalik, et organism kogebki EMVde mõjusid peamiselt enesetunde tasemel, sest füüsiliseks hädaks ei jõua need kujuneda – immuunsüsteem lahendab olukorra ennem ära. Seega võib kroonilise väsimuse, peavalude jms põhjuseid otsida elektromagnetväljadest, isegi kui märgatavaid füsioloogilisi muutusi ei ilmne.

Konkreetse füüsilise või vaimse probleemi, näiteks peavalu ja elektromagnetväljade vahel seost luua pole lihtne. Inimene puutub päeva jooksul kokku paljude keskkonnateguritega, samuti sotsiaalsed, tööalased, perekondlikud jm tegurid. Kõik need võivad soodustada või pärssida selle terviseprobleemi realiseerumist.

Seega elektromagnetväljadele ei saa lihtsalt otsida konkreetset füsioloogilist tagajärge (seni on tunnistatud termoefekti ja närvistimulatsiooni), vaid see panustab üleüldisse vaimse ja kehalise stressi kuhjumisse, kuni üks kord “ämber” täis saab. Selliselt on EMVde mõju inimestele erinev – sõltuvalt eelsoodumustest ja nõrkadest kohtadest – mis kellelgi välja lööb. See teeb ka arstide töö raskeks – stressilaadsele tervisehädale otsest seost luua elektromagnetväljadega ei ole selliselt võimalik.

Eeltoodul põhjusel annavad ka elektromagnetväljade teadusuurimused erinevaid tulemusi. Seetõttu ei ole võimalik luua ka otsest seost elektromagnetväljade ja stressivaldkonda kuuluvate sümptomitega. Muid kaastegureid on liiga palju ning määrata, milline tegur põhjustab millist sümptomit, on võimatu.

American Institute of Stress (AIS) nimetab stressi terviseprobleemiks NR1. AISi stressisümptomite nimekirjast on esitatud need sümptomid, mida on seostatud elektromagnetväljadega (Essex).

• sagedased peavalud;
• värinad (ülekeha või huuled, käed);
• seljavalud, lihaskrambid;
• nõrkushood, peapööritus;
• kuumahood, higistamine;
• külmad või higised käed, jalad;
• kuiv suu, neelamisprobleemid;
• sagedased külmetamised, nakkushaigused, haavandid;
• lööve, sügelus, nõgestõbi;
• seletamatud sagedad allergiahood;
• kõrvetised, kõhuvalu, iiveldus;
• liigsed röhatused, kõhupuhitus;
• paanikahood;
• valu rinnus, süda peksab;
• vähenenud seksuaalsus ja potentsivõime;
• liigne ärevus, muretsemine, süütunne, närvilisus;
• suurenenud viha, frustratsioon, vaenulikkus;
• depressioon, sagedased meeleheitehood;
• suurenenud või vähenenud söögiisu;
• unetus,  luupainajad;
• keskendumisraskused;
• õppimisraskused – õpitu ei jää meelde;
• liigne unustamine, orienteerumisvõime langus;
• seletamatu ülekoormustunne;
• suurenenud ärrituvus väikeste asjade suhtes;
• vähenenud töövõime;
• pidev väsimustunne, nõrkus.

Toodud nimekiri iseloomustab, et stress võib omada mõju nii emotsioonidele, meeleolule ja käitumisele kui tervisele. Samaväärselt tuleb tähelepanu osutada stressi põhjustatud füsioloogilistele muutustele.

Allikas: http://tarmo.koppel.ee/?p=84