Avaldame intervjuu Eesti esimese ehitusbioloogi Triin-Liis Härmaga, kes käivitas Austraalias ehitusbioloogia konsultatsioonifirma House Healing Solutions (http://www.househealingsolutions.com.au/ ). Artikkel ilmus Austraalia eestlaste väljaandes “Meie Kodu” 9. novembril 2016.

Millega ehitusbioloogia tegeleb?

Ehitusbioloogiat praktiseeritakse Saksamaal juba alates 1970ndatest, kuid Austraalias (samuti ka mujal maailmas) on see veel üsna vähetuntud. Melbourne’is tegutseb Australian College of Environmental Studies, mis pakub kõige laialdasemat spetsialiseeritud haridust sellel alal ning ühtlasi on see ka ainukene kool, mis on valitsuse poolt akrediteeritud. Lisaks tegutseb juba alates 2007. aastast ka Austraalia Ehitusbioloogide Liit (http://asbb.org.au/), kelle eesmärgiks on ehitusbioloogia osas harida nii avalikkust, ettevõtteid, arste, erinevaid spetsialiste kui ka valitsust.

Ehitusbioloogia kujutab endast teadust, mis läheneb ehitatud keskkonnale holistiliselt ning pakub realistlikke lahendusi, kuidas luua hooneid ja elukeskkondi, mis toetaksid tervet keha ja vaimu. Ohud, mida ehitusbioloogia adresseerib, sisaldavad väga paljusid erinevaid valdkondi ‒ vesi, õhk, bioloogilised saasteained (hallitus), allergeenid, samuti ka elektromagnetväljad ja geopaatiline stress.

Milliseid teenuseid pakub Sinu firma House Healing Solutions?

Minu ettevõte House Healing Solutions pakub samuti mitmeid erinevaid teenuseid. Kõige levinumaks on Healthy Home/Office Audit, mille eesmärgiks on vaadata kodu kui tervikut ning aidata klienti veefiltri (tänapäeval on veefilter vältimatu vajadus, mitte luksus!) ning kodukeemia– ja isikuhooldustoodete valimisel, testida elu- ja tööruumides elektromagnetkiirgust ning anda soovitusi selle vähendamiseks, vajadusel testida siseruumides õhku (tuvastamaks lendlevaid orgaanilisi osakesi ja hallitust) ning anda nõu parema sisekliima- ja õhu loomiseks ruumis. Peamiselt pöörduvad kliendid minu poole, kuna neil on üks või teine terviseprobleem, millele ei nemad ega (tihtipeale lugematud) arstid ei ole suutnud lahendust leida, kuna neil puudub teadlikkus elu- ja töökeskkonna mõjudest inimese tervisele. Näiteks põranda all lekkiv toru tekitab aja jooksul piisavalt niiskust, et tekiks hallitus ning hallitus on omakorda põhjuseks lugematul hulgal terviseprobleemidele, mis teatud hulgale inimkonnast (24%-l inimestest ei teki hallituse vastu antikehasid) võib väga kurvalt lõppeda. Või näiteks mööblipoest koju toodud uhiuus diivan ja aknakatted võivad peita endis broomi sisaldavaid kemikaale (mida kasutakse erinevate toodete tulekindlaks tegemiseks) ning kui neil ei lasta piisavalt kaua väljas tuulduda või ei õhutata (eriti talvisel ajal) maja piisavalt, võib tulemuseks olla broomi mürgistuse tagajärjel tekkinud kirss-angioomid.

Lisaks auditeerin klientide soovil ka maju, mida nad ostma või rentima plaanivad hakata, ning tuvastan, ega ei ole kusagil peidetud niiskust või õhus lendlevaid orgaanilisi osakesi ning testin elektromagnetkiirguse taset. Seejärel annan soovitusi, kas osta/rentida või mitte. Klientide jaoks võib selline audit teinekord säästa suuri summasid, sest lihtsam on teha teadlik otsus kui usaldada maakleri juttu, et maja on teatud seisukorras.
Kuid on ka kliente, kes pöörduvad minu poole juba siis, kui nad alles planeerivad oma kodu ehitama hakata. Sellised tööd on iga ehitusbioloogi ideaaltööd, sest niimoodi koostöös arhitekti, ehitaja ning elektrikuga on võimalik luua terve kodu ning vältida kõiki neid probleeme, mida me muidu kodusid auditeerides näeme.

Miks Sa otsustasid minna ehitusbioloogiat õppima?

Kui enamus inimesi reeglina jõuavad ehitusbioloogia juurde läbi isikliku (negatiivse) kogemuse või elujuhtumi, siis mina sattusin lihtsalt 2013. aastal lugema Nicole Bijlsma raamatut “Healthy Home Healthy Family” (http://www.buildingbiology.com.au/index.php/Biology/healthy-home-healthy-family.html) ning juba esimesest peatükist alates tekkis äratundmine, et vot see asi on huvitav. Muidugi tekkis ka palju küsimusi, et miks ma varem ühest või teisest asjast ei teanud ning miks meile paljudest asjadest ei räägita või räägitakse ainult seda, mida kellelgi majanduslikel kaalutlustel kasulik rääkida on.
Raamatu lõpust leidsin Australian College of Environmental Studies (http://www.aces.edu.au/) reklaami, 2014. aasta veebruaris alustasin õpingutega ning nüüd olen lõpetamas Advanced Diploma’t. Kõrgemat akadeemilist kraadi antud erialal ei olegi võimalik omandada ning antud kooli poolt pakutud Advanced Diploma on ka maailma mastaabis kõige kõrgem kvalifikatsioon antud erialal.

Me veedame enamuse oma ajast nelja seina vahel. Kuidas see meid mõjutab? Mis on Austraalias murelapseks?

Viimase kahekümne aastaga on lapseea allergiad ning tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire suurenenud 400%, ühel lapsel neljast on astma, rinnavähkide arv on kahekordistunud, puberteediiga algab aina varem, spermatosoidide arv on kukkunud 50% ja lapsi saadakse in vitro viljastamise teel. Peale II Maailmasõda oleme keskkonda paisanud kümneid-tuhandeid kemikaale, millest suuremat enamust ei ole isegi korralikult testitud, veendumaks nende ohutuses inimtervisele.

Olukorra lootusetust ilmestab kenasti asjaolu, et Euroopa Liidul kulub kuni 5 aastat ühe kemikaali uurimiseks, kuid hoolimata sellest võetakse igal aastal kasutusse sadu kemikaale. Lisaks sellele on meil pidevalt soov osta oma lastele kõige uuemaid tehnoloogiavidinaid, mis suurendavad nende kokkupuudet potentsiaalsete kahjulike elektromagnetiliste sagedustega, mida veel nende vanavanemate lapsepõlves ei eksisteerinudki.
Isegi sellised keelatud mürgid nagu pliivärv ja asbest on jätkuvalt ohuks paljudele lastele, kuid vaid vähesed perekonnad arvestavad oma kodusid või lastetubasid renoveerides nende aspektidega.

Hoolimata faktist, et lapsed on keskkonnast tulenevatele ohtudele rohkem vastuvõtlikud, ei ole meil seadusi, programme ega organisatsioone, kes spetsiifiliselt addresseeriks laste keskkonnaalast tervist.
Kontrastiks täiskasvanutele on lastel unikaalsed viisid puutumaks kokku erinevate ohtudega: emaüsas (plii, elavhõbe, polüklooritud bifenüül, alkohol, polübroomitud difenüüleeter, alküülfenool, talidomiid, radiatsioon) ja rinnapiimaga (orgaanilised reostusained, plii, elavhõbe, nikotiin, polübroomitud difenüüleeter jne). Olles toiduahela lõpus, on vastsündinute keha kogukoormatus kemikaalidega oluliselt suurem kilogramm kilogrammi kohta kui enamikel täiskasvanutel. Seetõttu kasutab ka Maailma Terviseorganisatsioon rinnapiima kui biomarkerit maailma keskkonnasaaste taseme määramisel (1).

Meie kodu on meie kindlus ning enamusele meist ka suurim elu jooksul tehtud investeering. Hoolimata faktist, et me veedame 90% oma ajast siseruumides, omavad vaid vähesed inimesed, tervisespetsialistid ja isegi arstid head ülevaadet ohtudest, mis meid majas sees varitsevad.

Arvestades asjaoludega, et elame ühiskonnas, kelle arvates tarbekaubad on ohutud, kuniks ei ole tõestatud vastupidist; kus dividendid on tähtsamad kui keskkond ja inimeste tervis, siis ei saa olla enam iseenesestmõistetav, et tooted, mida omale koju toome, on ohutud.

Millega tuleb arvestada moodsa tehnoloogia/gadgetite ajastul? Kas wifi-lainetes elu on paratamatus või annab siin midagi ära teha?

Kui keegi väidab, et ei ole olemas seost inimese poolt loodud elektromagnetväljade ning inimeste tervise vahel, siis ilmselgelt ei ole see inimene teadlik sel teemal viimase 30 aasta jooksul ilmunud 25000+ artiklist.
Wireless-revolutsioon on tõhusalt muutnud seda, mismoodi me üksteisega suhtleme, vaid ühe nupuvajutusega võimaldanud meile ülemaailmse ligipääsu infole, dramaatiliselt muutnud tööjõu nägu ja positiivselt mõjutanud meditsiini ja haridust ning seeläbi pea igat ametit. Mitte kuskil mujal ei ole see selgemalt tuntav kui meie oma kodus: mobiilidest ja juhtmeta telefonidest beebimonitorideni, kaugloetavate arvestiteni ning wireless-seadmeteni. Lapsed on elektromagnetväljadele eriliselt vastuvõtlikud, kuna erinevalt täiskasvanutest on neil õhem kolju, nende immuun- ja närvisüsteem alles areneb ning nad puutuvad nende sagedustega kokku palju pikema aja jooksul (2, 3). Hiljutised uuringud näitavad, et 90% Austraalia lastest kasutavad kodus internetti ning kuni 30% 5- kuni 14-aastastest lastest ning 75% keskkoolilastest omab mobiiltelefoni (4).

Terve kodu ei tohiks muuta planeedi loomulikku elektromagnetilist tagaplaani (maine loodusliku mitte-ioniseeriva kiirguse allikas) või lubada sisse inimese poolt loodud elektromagnetvälju, mis võivad põhjustada terviseprobleeme (5). Ehitusmaterjalid võivad mõjutada kodu elektrokliimat nii positiivselt kui ka negatiivselt. Näiteks materjalid nagu tellis, puit, krohv ja tsement imevad raadiosageduslikku elektromagnetenergiat, samas antud kiirgus peegeldub tagasi nii metallpindadelt ja raudbetoonilt (6). Võtame näiteks metallkatuse. Katus peegeldab ära lähedalasuva mobiilimasti kiirguse, kuid hoiab sees need kiirgused, mis tekivad majas sees, luues koondumispaigad, mida on võimatu tuvastada ilma vastava mõõteseadmeta.
Nagu sa võid aimata, ei soovita ükski ehitusbioloog ehitada terasraamiga maja, kus on alumiiniumraamidega aknad, mis on ehitatud betoonile ning kaetud metallkatusega, kuigi see on just see mida roheline liikumine tungivalt soovitab. Sarnane on olukord ka kiirgust peegeldavate värvide ja kangastega, sest nende kasutamine ilma kiirgusallikat eemaldamata võib tekitada veelgi suuremad terviseprobleemid, kuna kiirgus peegeldab tagasi majja. Järelikult selliste asjade kasumine peaks olema tõepoolest viimane õlekõrs.

Teadus, kuidas oma kokkupuudet elektromagnetväljadega vähendada saame, on lihtne: mida kaugemale allikast läheme, seda väiksemaks muutub kiirgus (7). Kahekordne kaugus allikast vähendab sinu kokkupuudet 75%. See on pöördvõrdeline sõltuvus ruudust (inverse square law). Ole ettevaatlik kõikvõimalike seadmete osas, mis väidavad, et blokeerivad või vähendavad sinu kokkupuudet, sest juhul kui nad ei tekita sinu ja kiirgava seadme vahele distantsi, on nad suure tõenäosusega ebaefektiivsed.

Põgus kokkupuude tugevate elektromagnetväljadega tõenäoliselt enamikele inimestele terviseprobleeme ei tekita. Aga pikaajaline kokkupuude nõrkade elektromagnetväljadega, nagu öine magamine, on koht, kust probleemid hakkavad tekkima.

Perspektiivis loodad jagada end kahe riigi vahel – Austraalia ja Eesti. Kui palju Eestis ehitusbioloogiast teatakse? On teenusel turgu?

Eestis ei teata veel terminit “ehitusbioloogia”. Teatakse, et hallitus on halb ning on mitmeid firmasid, kes hallituse eemaldamisega tegelevad. Teatakse, et tervisele kasulikum oleks oma kodu ehitada naturaalsetest ja hingavatest materjalidest ning selliseid firmasid on mitmeid.

Samuti teatakse, et elektromagnetkiirgus on tervisele väga ohtlik ning on loodud MTÜ Kogukonna Hüvanguks (http://www.kiirgusinfo.ee/), kes nii kodu- kui ka välismaiseid teemasid, uudiseid ja arenguid antud valdkonnas käsitleb. Tallinna Tehnikaülikooli juures teeb teadust Tarmo Koppel (http://www.ttu.ee/tarmo-koppel), kuid samal ajal toodab Telia lastele mõeldud Lotte nutiseadmeid…

Seega ehitusbioloogia poolt vaadeldavaid erinevaid aspekte siiski teatakse ning on inimesi, kes nende asjadega tegelevad, kuid sellist terviklikku lähenemist, nagu ehitusbioloogia pakub, siiski ei ole. Üldiselt on ühiskonna teadlikkus samuti üsna madal (sarnaselt  Austraaliale) ning elatakse veendumuses, et turul olevad tooted (kodukeemia, isikuhooldustooted, plastik, ehitusmaterjalid, mööbel, mobiiltelefonid, sülearvutid jne jne) on ohutud ning korralikult testitud. Kahjuks ei saaks see aga olla kaugemal tõest.

Kas siin annab midagi ära teha?

Järgmise aasta esimeses pooles on plaanis avada eestikeelne veebilehekülg www.ehitusbioloogia.ee ning seal siis ka antud teemasid kajastama hakata. Reaalsus on see, et on palju inimesi, kellel on erinevaid terviseprobleeme, kuid nad lihtsalt ei oska neid oma elukeskkonnaga seostada, kuid teadlikkuse kasvades ja info kättesaadavuse kasvades on kindlasti ehitusbioloogial ka Eestis oma koht.

Koostööd olen teinud ka MTÜ-ga Kogukonna Hüvanguks ning ühise jõupingutuse tulemusel saime eestikeelsed subtiitrid alla ka Austraalias eetris olnud saatele “Wi-Fried“. Vaadata saab seda siit: http://www.kiirgusinfo.ee/wifi-miks-praadida/ .

Aale Kask-Ong

*

Viited:

1. World Health Organisation, 2008. Children are not little adults. Children’s health and the environment. WHO Training Package for the health sector. (Online)

2. Hyland, G, 2000. Physics and biology of mobile telephony. The Lancet, 356(9244), 1833-1836. doi:10.1016/S0140-6736(00)03243-8.

3. Wiart, J., Hadjem, A., Wong, M.F. & Bloch, I., 2008. Analysis of RF exposure in the head tissues of children and adults. Physics in Medicine and Biology, 53(13), 3681-3695.

4. Australian Bureau of Statistics, 2013. Internet and Mobile Phones. (Online)

5. International Institute for Building Biology and Exology Inc. (IBE), 2011. Healthy Home Standard. Conventional Construction. Integrating Biology & Ecology within the Built Environment. (Online)

6. Popa, A., 2002. Which materials block radio waves the most and why? Hughes Research Laboratories. (Online)

7. United States Department of Labour, Occupational Safety and Health Administration, 1990. Appendix B. Inverse-square law explanation. (Online)

8. Philips, A. and Philips, J., 2012. Digital Enhanced Cordless Telecommunication or DECT phones. (Online)

9. Philips, A. and Philips, J., 2012. Digital cordless baby monitors.
(Online)