Eestis on mitteioniseeriva kiirguse piirnormid eluruumides kehtestatud sotsiaalministri 21.02.2002 määrusega nr 38 („Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes, õpperuumides ja mitteioniseeriva kiirguse tasemete mõõtmine“).

See põhineb Euroopa Nõukogu soovituslikel mitteioniseeriva kiirguse piirväärtustel (COUNCIL RECOMMENDATION of 12 July 1999 on the limitation of exposure of the general public to electromagnetic fields (0 Hz to 300 GHz) (1999/519/EC)), selle aluseks on aga rahvusvahelise mitteioniseeriva kiirguse kaitse komisjoni ICNIRPi suunised aastast 1998 (pdf, 34 lk).

ICNIRPi suunised on pälvinud teadlastelt suures koguses kriitikat (pdf, 8 lk; link 2), eelkõige kuna need ei hõlma pikaajalist kokkupuudet ja madala intensiivsusega kiirguse mõjusid, lisaks toetuvad ICNIRPi suunised iganenud hüpoteesidele, et “raadiosageduslike elektromagnetväljade kriitiline mõju inimtervisele ja ohutusele seisneb kiirgusega kokkupuutes oleva koe kuumenemises”. Teadlased on aga tõestanud, et paljud eri tüüpi haigused ja kahjustused tekivad ilma kuumenemiseta (mittesoojuslik mõju) kiirgustasemetel, mis jäävad tublisti alla ICNIRPi juhistes määratud tasemetest, kuna mitteioniseeriv kiirgus mõjub meile hoopis teistsuguste, biokeemiliste protsesside kaudu.

Eksitavate juhendite põhjuseks on “ICNIRPi liikmete huvide konflikt nende suhete tõttu telekomi- või elektrifirmadega, mis õõnestab erapoolikust, mis peaks valitsema mitteioniseeriva kiirguse avalikkuse ekspositsiooninormide regulatsiooni puhul.” Võiks ju eeldada, et vähiriskide hindamiseks kaasatakse meditsiini- ja eriti onkoloogiaalase kompetentsiga teadlasi, kuid seda ei ole tehtud.

Seetõttu on hädasti vaja uusi ohutusstandardeid ning sellele on tähelepanu juhtinud teadlased kogu maailmast.

Kuna olukord kiskus segaseks ja aina rohkem teadlasi hakkas nõudma piirnormide ja seisukohtade ajakohastamist ja kooskõlastamist reaalse olukorraga, kutsus Euroopa Komisjon kokku erikomisjoni SCENIHR (Esilekerkivate ja hiljuti tuvastatud terviseriskide teaduslik komisjon), kes vaatas läbi suure hulga selleks ajaks publitseeritud teadustöid ja avaldas 2015. aasta algul oma seisukoha (pdf, 288 lk).

Ent ka see ei toonud kaasa selgust või muutusi ning lisaks paljude teadlaste varasemalt avaldatud kriitikale SCENIHRi seisukoha suhtes (pdf, 9 lk; link 2; link 3) pühendab USA biokeemia ja meditsiiniteaduste emeriitprofessor dr Martin Pall SCENIHRi seisukoha põrmustamiseks oma viimases põhjalikus artiklis (pdf, 90 lk) mitukümmend lehekülge (lk 28-58):

„Üks asi, milles, ma arvan, me kõik saame nõustuda, on see, et SCENIHR 2015 on oluline dokument. Selle olulisuse põhjus seisneb selles, et eelmised tööstus-sõbralikud dokumendid – ja neid on olnud palju – on üle vaadanud ainult väga piiratud hulgal kirjandust EMVde mõju kohta. Sellest tulenevalt on kõik need ülejäänud dokumendid sihtmärk kriitikale, et andmed, mida käsitletakse, on spetsiaalselt valitud. SCENIHR 2015-l aga on viidetega lehekülgi peaaegu 48, leheküljed 233-280. Seega tundub, et SCENIHR 2015 võib olla läbi viinud palju põhjalikuma ja õigustatava ülevaatuse. Meie hinnang SCENIHR 2015 dokumendile on oluline selles väljendatud enesekindluse tõttu – nii mr Ryani kui ka dr Vinciūnase poolt – ning samuti USA riikliku vähiinstituudi poolt. Küsimus, mis siin tõstatatakse, on, et kas SCENIHR 2015 on põhjalik ja õigustatav.“ (Pall, lk 28).

Edasisest selgub, et siiski see nii ei ole. Dr Pall toob välja SCENIHRi dokumendis esitatud ilmselgelt eksitavad järeldused, näiteks 125 teadustöö kohta väidetakse, et mõju ei leitud, olgugi et töös endas on mõju selgelt välja toodud.

„On ilmne, et SCENIHR täidab tahtlikult või tahtmatult tööstuse propagandisti rolli ning selles protsessis ei ole SCENIHRi jaoks keeruline esitada seitse ilmselget, eraldi võttes olulist valet.“ (Pall, lk 29)

Dr Pall annab ka nendele seitsmele valele kaks võimalikku seletust:

„Üks on see, et SCENIHR on lihtsalt tööstuse propaganda organ. Teine on, et meil on rühm teadlasi (SCENIHR), kes on suuresti ebapädevad ning see on lihtsalt kokkusattumus, et need seitse valet on tööstuse propaganda huvides. Mõlemad nendest seletustest purustavad täielikult usaldusväärsuse väited SCENIHRi kohta /…/.“ (Pall, lk 29)

Järgnevalt toob dr Pall välja 40 teadustööd elektromagnetväljade ja mobiiltelefonide mõju kohta perioodist 2009-2013, mille SCENIHR on jätnud tähelepanuta, kuigi kinnitatakse, et seda perioodi on põhjalikult arvesse võetud (lk 30-52). Nendes artiklites on leidnud tõestust kaheksa eri tüüpi mõjusid, mille põhjuseks peab dr Pall elektromagnetvälju – sh vähk, oksüdatiivne stress (vabad radikaalid), raku DNA kahjustus, apoptoos ehk rakusurm, viljakuse langus, neuroloogilised/psühhoneuroloogilised mõjud, mõjud endokriinsüsteemile. Nendes teadustöödes on dokumenteeritud ka palju teisi mõjusid, millest ühtegi SCENIHR ei tunnista: stressireaktsioon, Alzheimeri tõbi, suurenenud lämmastikoksiidi hulk, endometrioos, muutused geeni ekspressioonis, vere-aju barjääri lagunemine, mõjud lootele ja vastsündinule, sagenenud enesetapud ja autism ning ka teraapilised mõjud.

„On näha, et SCENIHR 2015 dokument tundub süstemaatiliselt vältivalt oluliste tõendusmaterjalide arvessevõtmist, mis puudutavad väga laia hulka korduvalt dokumenteeritud EMVde mõjusid, mis kõik vaidlustavad SCENIHRi seisukoha, et mõjusid ei ole leitud.“ (Pall, lk 42)

Kokkuvõttes kinnitab dr Pall:

„Selle kõige põhjal näete, et kogu loogiline raamistik SCENIHR 2015 dokumendi taga on täiesti võlts.“ (Pall, lk 57)

Kui uurida SCENIHRi komisjoni koosseisu, siis saavad paljud küsimused vastused – ainult kaks liiget on elektromagnetväljade (EMV) teemal eksperdid, kumbki nendest aga ei ole seda tervise valdkonnas ning mõlemad on varasemalt teada oma tööstuse huvide poole kallutatuse (üks neist ka endine telekommunikatsioonitööstuse töötaja) ning veendumuse poolest, et EMVd ei kujuta endast tervisele ohtu. Ülejäänud liikmetest suurem osa on samuti seotud telekommunikatsioonitööstusega. Sellisel puhul me ei saa kuidagi rääkida objektiivsest ja sõltumatust komisjonist.

Paraku toetuvad SCENIHRi seisukohale ka Eesti ametiasutused, kes oma vastustes teabenõuetele, selgitustaotlustele ja märgukirjadele, mis on seotud mitteioniseeriva kiirguse tervisemõjuga, vastavad sageli väitega, viidates SCENIHRi 2015. aasta seisukohale: „Praeguste teaduslike uurimistööde kohaselt puuduvad ebasoodsad tervisemõjud, kui EMVde tasemed jäävad alla EL-i poolt soovitatud tasemeid”. See väide, nagu ka viide SCENIHRi dokumendile on aga eksitav. Tegelik SCENIHRi dokumendis sõnastatud seisukoht on, et tõendusmaterjal pole ühtlane, vaid vastuoluline ning seetõttu ei saa nende hinnangul järeldusi teha. (Pall, lk 3).

Päris teadus

Ometi on tõestust vastupidise kohta kuhjade viisi, isegi riiklikul tasandil tehtud uuringutest. Näiteks Euroopa Liidu poolt läbiviidud uuringus REFLEX leidis tõestust mobiilikiirguse põhjustatav geneetiline kahjustus. Ja mis veelgi hullem – avastati, et 24-tunnine mobiilikiirguse ekspositsioon põhjustab samasuguse kahjustuse nagu 1600 rindkereröntgenit või 60 kompuuter-tomograafi uuringut.

USA riiklik National Toxicology Program (NTP) tõestas pikaajalises uuringus, et kokkupuude mobiilikiirgusega suurendab pahaloomulistesse ajukasvajatesse (glioom) ja südamekasvajatesse (švannoom) haigestumise riski.

Seejärel avaldati Itaalia Ramazzini instituudi uuringu tulemused, kus jõuti NTP-ga täpselt samadele järeldustele, kusjuures katsetes kasutati NTP uuringust 5000 korda madalamat kiirgustaset!

Juba varasemalt olid Rootsi teadlased eesotsas prof L. Hardelliga tõestanud, et neil, kes üle 10 aasta räägivad mobiiliga rohkem kui 30 minuti päevas, suureneb oluliselt glioomi ja akustilisse neuroomi haigestumise risk (link).

On tähtis veelkord rõhutada, et kõik need negatiivsed tervisemõjud tekivad kehtivatest piirnormidest oluliselt madalamate tasemete juures.

Terava vastuolu tõttu kiirguse reaalsete tõsiste bioloogiliste mõjude ning ametliku seisukoha ja kehtestatud piirnormide vahel ajendas teadlasi üle maailma (2015. aasta oktoobriks oli allkirja andnud 224 teadlast 39 riigist, sh dr Hiie Hinrikus ja dr Tarmo Koppel Eestist) esitama pöördumist (eestikeelne kokkuvõte) Euroopa Liidule, ÜRO-le ja ÜRO liikmesriikidele, milles nõutakse kaitset mitteioniseerivate elektromagnetväljade ekspositsiooni eest, piirnormide karmistamist, avalikkuse teavitamist, meditsiinipersonali koolitamist, kiirgusvabade piirkondade loomist ning sõltumatu, läbipaistva ja objektiivse komisjoni kokkukutsumist, et vähendada inimeste kokkupuudet raadiosageduslike ja eriti madala sagedusega elektromagnetväljadega.

“Väga palju hiljutisi teadusartikleid on näidanud, et EMVd mõjutavad elusorganisme kiirgustaseme juures, mis on rahvusvahelistest ja riiklikest piirnormidest oluliselt madalam. Nende mõjude seas on suurenenud vähirisk, rakustress, kahjulike vabade radikaalide hulga suurenemine, geneetilised kahjustused, reproduktiivsüsteemi struktuurilised ja funktsionaalsed muutused, õpi- ja mäluvaegused, neuroloogilised probleemid ning negatiivne mõju inimese üldisele heaolule. Kahjustused ulatuvad ka inimestest kaugemale, aina rohkem koguneb tõestusmaterjali kahjuliku mõju kohta nii taimedele kui ka loomadele.“

*

Tagasi Eestisse

Eelnevalt toodud faktidest on ilmselge, et Eesti ametiasutuste väide, et praeguste teaduslike uurimistööde kohaselt puuduvad ebasoodsad tervisemõjud, kui EMVde tasemed jäävad alla EL-i poolt soovitatud tasemeid, on kas teadmatusest või tahtlikult eksitavalt vale.

Sotsiaalministeeriumi mitteioniseeriva kiirguse piirnormide määruses on sätestatud:

„Määruse eesmärk on tervisele ohutu elukeskkonna tagamine ning mitteioniseeriva kiirguse toimega seonduvate tervisehäirete ja haiguste vältimine.“

Sõnastatud eesmärk on õige ja õilis, aga paraku ei ole Eestis kehtivad piirnormid adekvaatsed ega kaitse inimeste tervist. Meie piirnormid on nimelt maailma kõrgeimate seas ja arvestavad ainult lühiajalist, akuutset ja soojuslikku kokkupuudet, kuigi on teada, et kahjustused tekivad ka mittesoojusliku kiirgustaseme juures, ning enamik meist puutub kiirgusega kokku pea ööpäevaringselt.

*

Ja selles olukorras läheme me innukalt vastu uutele tehnoloogiatele!

Uuringud näitavad, et juba praegu on tehnoloogiliselt arenenud riikide meestel spermarakkude hulk kahanenud rohkem kui 50% ja see protsent aina kasvab isegi juhul, kui praegune ekspositsioon ei suurene (kiirguse mõju kumulatiivsuse ja pöördumatuse tõttu), ning tuginedes loomkatsetele võime me arenenud riikides näha iibe langust peaaegu nulli juba umbes 5 aasta jooksul – ka seda isegi juhul, kui kiirgusekspositsioon ei suurene. Ilmselgelt muudavad 4G ja 5G olukorra palju hullemaks. (Pall, lk 2)

“Samamoodi eeldan, et ajufunktsioonide halvenemine, mida me juba praegu näeme, paneb meie saatusele templi, kui me ei hakka kiirelt ja jõuliselt tegutsema. Meie kollektiivne ajufunktsioon võib muutuda täiesti suutmatuks tegeleda sellise megakriisi-olukorraga.“ (Pall, lk 2)

Seda tüüpi ohtudega silmitsi olles on ainus mõistlik käik astuda jõuliselt samme peatamaks kiirgusekspositsiooni kasvu ja vähendamaks juba olemasolevaid ekspositsioone. (Pall, lk 2)

Ja mida ütleb kõige selle peale Eesti Terviseamet?

Terviseameti Keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Mihkelsoo on kõrgeid piirnorme õigustanud väitega, et “Muidu ei saakski mobiiltelefone müüa,” ning kinnitab: “Enamikus riikides lubatud väljatugevus 1000 mikrovatti ruutsentimeetrile näitab seda, et välja tervistkahjustav toime ei ole tõestatud.” (link)

Ja ometi viitavad teised riiklikud institutsioonid Terviseametile kui mitteioniseeriva kiirguse valdkonnas pädevale asutusele… Kes siis tegelikult on Eestis sellel teemal PÄDEV? Meie ei tea. Aga seni, kuni pädevus puudub, on möödapääsmatu, et sellises Metsiku Lääne olukorras peab igaüks end ise teemaga kurssi viima ning end ja oma lähedasi kaitsma.