Telejaam ZDF kutsus külla prof Gerald Lembke, et hommikuprogrammis rääkida tema raamatust „Digitaalhariduse vale: miks meie lapsed ei oska enam õppida”. Vaata videot siit:
(klõpsa video allservas nupule CC, et valida eestikeelsed subtiitrid).
◊
Gerald Lembke on pühendunud meediamees. Ta on üks digipioneere Saksamaal ja teinud endale nime eksperdi, raamatuautori ja digitaalmeedia nõustajana. Meediajuhtimise ja kommunikatsiooni õppekava juhatajana koolitab oma digitaalmeedia õppekavas Baden-Württembergi duaalses kõrgkoolis Mannheimis välja meediajuhte digitaalse tuleviku jaoks ettevõtluses. Alates 2012. aastast on ta Saksamaa meedia- ja turundusühingu (Bundesverband Medien und Marketing e. V.) president ja meedia esimees. Ta on turunduse sümpoosioni Mannheim Media Night initsiaator.
◊
Meedia kasutamine kuulub juba kõige väiksemate igapäevaellu. Saksamaa noorte instituudi uurimuse kohaselt kasutab juba 11% 3-aastastest ja neljandik 6-aastastest internetti. 12-aastaselt surfavad juba peaaegu kõik lapsed võrgus. Kas see on meediapädevuse varane omandamine või programmeeritud emotsionaalne arenguhäire sensoorse ülekoormuse tõttu? Uurimused näitavad, et lapsed, kes sageli tahvleid kasutavad, arenevad keeleliselt halvemini. Sageli viib tahvlite kasutamine algkoolides selleni, et võimeid, nagu kirjutamine, enam piisavalt ei omandata. Niisiis, kui palju meedia kasutamist on mõttekas ja millal on laps küllalt vana interneti ja nutitelefoni jaoks?
Prof Lembke ütleb, et lapsed on õnnelikumad ilma arvutiteta. Selles vaidlevad teile paljud vanemad vastu, sest lapsed tahavad tingimata neid seadmeid kasutada. Kuid suur põhjus peitub selles, et meedia ja ekraanide kasutamine vabastab ajus hormoone, mis teevad meid õnnelikumaks ehk annavad subjektiivse õnnetunde. Kui aga väljastpoolt vaadata, siis selgub, et lastel esineb meedia kasutamisel sageli kontrollimatu käitumine. Kui nüüd rääkida koolist, eelkõige lasteaiast ja algkoolist, siis peame tõdema, et siin digitaalmeedia rakendamine laiemas mõttes kedagi õnnelikumaks ei tee, rääkimata sellest, et see annaks mingisugust erilist positiivset efekti.
Meediapädevus on enamike arusaamade järgi kasutamispädevus või “libistamispädevus”. On vahvaid videosid YouTube’is, kus juba 2- kuni 3-aastased beebid suurepäraselt iPad’idel ja sarnastel seadmetel libistavad ja kõik rõõmustavad, kui tore on sellise meedia kasutamine. Kuid see ei ole meediapädevus. Meediapädevus tähendab, et me kasvataksime oma lastes kriitikameelt internetist saadud sisuga ümberkäimisel, et me viiksime neid selleni, et nad oskaksid selle meediaga ka produktiivselt ümber käia, et nad oskaksid seda meediat ka produtseerida enda õppimise, teadmiste omandamise mõttes ja et nad suudaksid sellele ka keskenduda. Selles osas näitab uuring täiesti selgelt, et digitaalmeedia nõrgendab keskendumisvõimet, juhib tähelepanu kõrvale, viib õppimisest eemale, selle asemel et õppimise juurde tuua.
Kas see on kahjulik, mida vanemad oma lastega teevad, jättes nad selle meedia mõju alla? Lembke sõnul on see katastroofiline, arvestades, mis neuroloogilises mõttes toimub lastega, nende peas, nende ajus. Me teame, et meedia kasutamine koormab just nooremaid lapsi väga tugevalt üle. Kogu ajusüsteem on nii tugevalt üle koormatud, et ajus teatud sünkroniseerimisprotsessid ei toimu ja sellega forsseeritakse tähelepanu hajumist, empaatia puudumist ning soodustakse keskendumise ja kriitikavõime puudumist. Seetõttu ei ole soovitav lubada lapsi arvutite juurde enne 12. eluaastat, kuna umbes selles vanuses on nad võimelised iseseisvalt, niisiis ka üksi ilma juhendamiseta seda meediat paremini kasutama kui varem ja selles mõttes on see täpselt õige vanusepiir.
Allikas: https://www.diagnose-funk.org/publikationen/artikel/detail&newsid=510
