Kas see on ikka õige, kui võrguettevõtja asub oma lepingutingimusi ja seadust tõlgendama selliselt, et kaugloetavast arvestist keeldumine on oluline lepingurikkumine, millele järgneb elektri väljalülitamine?
Olukorda analüüsib ning aitab selgitada energiaõiguse ekspert ja [toim.: endine] advokaadibüroo GLIMSTEDT partner Moonika Kukke.
2009. aastal võeti vastu elektri siseturu direktiiv, mille tarbijakaitsemeetmed käitlevas lisas nähti ette, et selleks, et tarbijad saaksid elektriturul olla aktiivsed osalised, teha teadlikke valikuid ja saavutada seeläbi kokkuhoid, tagavad liikmesriigid arukate arvestite kasutuselevõtu.
Tarbijakaitsemeetmetes öeldi siiski, et arukate arvestite kasutuselevõtu ulatus ja ajakava peab põhinema majanduslikul analüüsil, mis võtab arvesse turu ja eratarbija kõiki pikaajalisi kulusid ja tulusid sellisest süsteemi muutmisest.
Liikmesriikidele pandi kohustus viia 3. septembriks 2012 läbi hindamine, kas riigil tasub arukatele arvestitele üle minna. Positiivse tulemuse puhul pidid liikmesriigid või nende määratud pädevad asutused valmistama ette kuni 10-aastase arukate arvestisüsteemide rakendamise ajakava.
Samuti öeldi direktiivis, et kui arukate arvestite lõplik kasutuselevõtmine saab riigi poolt läbiviidava analüüsi alusel positiivse hinnangu, varustatakse 2020. aastaks vähemalt 80% tarbijatest arukate arvestisüsteemidega.
Eestis lisati 2010. aasta suvel elektrituruseaduse alamakti võrgueeskirja nõue, et hiljemalt 01.01.2017 viiakse kõik mõõtepunktid, sh eratarbijate tarbimiskohad üle kauglugemisele. Otsusele ei eelnenud direktiivis ette nähtud majanduslikku analüüsi, vaid ilma eranditeta 100%-line üleminek direktiivis nõutust oluliselt kiirema ajakava raames sai õigusaktis paika pandud.
Eesti suurima elektri jaotusvõrguettevõtja Elektrilevi ja elektritarbijate jaoks tähendab see 630 000 mõõtepunktis kaugloetavate arvestite paigaldamist, millest möödunud aasta [toim.: 2014] lõpul oli vahetatud pea 50%.
Aeg-ajalt on meediast läbi käinud mõne elektritarbija vastuseis kaugloetavale arvestile, tuues välja peamiselt võimaliku ohu privaatsusele või tervisele, kuid sellised mureavaldused on pigem saanud pilkeobjektiks, kui tõsiselt võetavaks argumendiks. Samas on tänaseks ligi 300 000 inimesest, kellele kaugloetav arvesti on paigaldatud, umbes 6000 inimest avaldanud vastuseisu kaugloetava arvesti saamisele, mida ei ole sugugi vähe.
Eriti drastiliseks teeb olukorra see, et kui inimene on öelnud, et ta kas ei soovi üldse kaugloetavat arvestit või soovib selle asendamise lükata võimalikult kaua edasi, sest aega ju kuni 01.01.2017 on, siis süüdistatakse tarbijat võrgulepingu rikkumises ja kõige äärmuslikematel juhtudel võib sellele järgneda isegi elektri väljalülitamine.
Seetõttu tuleb tulla tagasi algusesse ja meenutada, mis on kaugloetavate arvestite kasutuselevõtu eesmärk ja mõte. Nagu öeldud, siis peab kauglugemisele üleminek teenima eelkõige tarbijate huve ja see pole võrguettevõtjate mugavuseks mõeldud. EL-s on murekohaks see, et kuigi energiaturud on avatud, siis tarbijad on passiivsed ja energiamüüjate vahel liigub alla 10% tarbijatest, mis omakorda tähendab nõrka konkurentsi.
Üheks abinõuks, mis tarbijat võiks motiveerida olema aktiivne, oleks see, kui saades parema info oma tarbimise ja sellega seotud kulude kohta, oleks tarbija huvitatud otsima turult odavamat pakkumist. Teisalt saaks ka energiamüüjad teha personaalsemaid pakkumisi, kui tunnipõhine info tarbimisharjumuste kohta on olemas. Ka energiasäästusoovitusi on sellise info pealt võimalik teha. Kui aga tarbija ei taha olla aktiivne, siis on ka see valik, mida tuleks austada.
Tarbijal puudub võimalus loobuda
Võrgueeskirja regulatsioon 100-protsendilise kauglugemisele ülemineku kohta võtab tarbijalt ära igasuguse võimaluse loobuda kauglugemisseadmest alates 01.01.2017 ning sunnib talle peale seadet, mille paigaldamise kohustus on võrguettevõtjal tarbija enese huvidest tulenevalt. Massilisest arvestivahetusest jääb üle sadu tuhandeid taadeldud arvesteid, mida kasutada nende tarbijate tarbimiskoguste mõõtmiseks, kes kaugloetavat arvestit ühel või teisel põhjusel ei soovi.
Elektrivarustus on avalik teenus ja eluks hädavajalik ning pelgalt kaugloetavast arvestist keeldumine ei tohiks jätta inimest ilma elektrita. Elektrivarustuse olemasolu on tänaseks päevaks inimõigus, mis tagab inimväärika elu. Seetõttu peavad rikkumised, mis annavad loomulikuks monopoliks olevale võrguettevõtjale õiguse elutähtsaks teenuseks loetava elektrivarustuse katkestada, olema väga täpselt ja selgelt ning ammendavalt loetletud. Võrguühenduse katkestamine peab olema lubatud äärmuslikel juhtudel, olema vajalik ja proportsionaalne meede, nt oht elule, tervisele, varale.
Siiski on võrguettevõtja nii oma lepingutingimusi kui ka seadust asunud tõlgendama selliselt, et nutiarvestist keeldumine on oluline lepingurikkumine, mille korral võib elektriühenduse katkestada. Inimese veendumused või mure tervise pärast on võrdsustatud selliselt võlgu jäämisega, ebaseadusliku tarbimisega ja ohtlike elektripaigaldiste kasutamisega.
Võrguettevõtjale praktiliselt piiramatu otsustusõiguse jätmine võrguühenduse katkestamiseks riivab mitmeid põhiseaduslikke õigusi, näiteks õigust inimväärsele elule, õigust jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, omandiõigust ja õigust kodu puutumatusele. Sellist käitumist ei saa pidada lubatavaks ja erandi tegemise võimalus tuleks seadusesse ette näha.
Allikas: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/advokaat-kaugloetavast-arvestist-peaks-olema-voimalik-keelduda?id=71171141 (4.04.2015)
