Andrei N. Statskevitši artikkel 7. märtsist 2016.

Iga päevaga kurdab üha rohkem inimesi ajutegevuse probleemide üle – järjest süvenevat hajevilolekut (st võimetus oma tähelepanu keskendada ja raskus koondada mõtteid probleemide lahendamiseks), raskusi info meeldejätmisega, füüsilist võimetust lugeda pikki tekste, raamatutest rääkimata.

Otsitakse üldist abi ajutegevuse, vahel ka mälu parandamiseks. Paradoksaalsel kombel ei ole see probleem iseloomulik ainult eakatele inimestele, kelle ajutegevus võiks eelduslikult olla nõrgenenud kõrge vanuse tõttu, vaid just keskeas ja noortele inimestele. Seejuures paljusid ei huvita, miks nii on juhtunud – automaatselt peetakse põhjuseks stressi, väsimust, ebatervislikku keskkonda, samuti vanust jne, kuigi see ei ole ligilähedaseltki tegelik põhjus. Minu patsientide hulgas on üle 70-aasta vanuseid, kellel pole mingeid probleeme ei mälu ega ajutegevusega. Kus peitub siis põhjus?

Põhjus peitub selles, millest mitte keegi mitte mingil tingimusel ei taha loobuda – nn pidevast ööpäevaringsest ühendusest informatsiooniga. Teisisõnu, teie ajufunktsioonide kiirenenud kahjustumine algas sellest samast erakordsest päevast, kui te otsustasite olla püsivalt online. Ja ei ole mingit vahet, kas teid sundis selleks tööalane kohustus, tegevusetusest tingitud igavus, elementaarne hirm mitte olla tasemel, see tähendab hirm osutuda valgeks vareseks, veidrikuks teiste seas.

Juba 2008. aastaks oli teada, et keskmine internetikasutaja ei loe rohkem kui 20% ühele lehele paigutatud tekstist ning väldib igati pikki tekstilõike. Enamgi veel, spetsiaalsed uuringud näitasid, et netis olles teksti mitte ei loeta, vaid skaneeritakse nagu robot – igalt poolt haaratakse üksikuid infokilde, hüpates pidevalt ühest kohast teise, ning infot hinnatakse eranditult jagamise seisukohast – ehk kas saaks seda “avastust” kellelegi edasi saata? Mitte eesmärgiga diskuteerida, vaid peamiselt eesmärgiga kutsuda esile emotsioone animeeritud emotikonide kujul, koos kaasneva lühikese repliigi ja hüüatustega SMS-vormingus.

Uuringutest on selgunud, et veebilehti, nagu juba mainitud, ei loeta, vaid vaadeldakse kiirustades šablooni järgi, mis meenutab tähte “F”: internetikasutaja loeb alustuseks mõned read teksti algusest (mõnikord isegi täielikult, algusest lõpuni), siis hüppab lehe keskele, kus loeb veel mõned read (enamasti juba vaid osaliselt, lugemata rida lõpuni), seejärel laskub kiiresti lehe lõppu, et vaadata, millega lugu lõpeb.

Punane – ala, kus lugeja tähelepanu püsib kõige kauem.
Kollane – põgusa vaatamise ala.
Sinist ja halli ala ei loeta üldse.

Seega on kõige tõhusam viis info edastamiseks tavalisele internetikasutajale informatsiooni kuvamine ümberpööratud püramiidi kujul (st vastavalt põhimõttele “mida allapoole, seda vähem“) ning kohustuslik on eristada tekstis võtmesõnad (et info kasutaja saaks aru, mis on tähtis ja mis mitte nii väga) ning mitte pannes ühte lõiku üle ühe mõtte. Ainult sel viisil on võimalik hoida tähelepanu ühel lehel võimalikult kaua. Kui lehel allapoole jõudes info tihedus ei vähene või mis veel hullem – suureneb (nagu näiteks käesoleva artikli puhul), siis sellistel lehtedel peatuvad vaid vähesed.

Minu isiklik arvamus on selline

Internet – see on reaalne narkootikum.

Aga mis on narkootikum? See on absoluutselt mõttetu asi, ilma milleta saab iga inimene suurepäraselt elada seni, kuni ei ole seda proovinud. Aga kui proovib, kestab tekkinud sõltuvus surmani – narkomaania on ravimatu.

Info vastuvõtmisega seotud probleemi kurdavad inimesed kõigist ühiskonnaklassidest ja erialadelt – kõrgelt kvalifitseeritud ülikooliprofessoritest pesumasinate remondimeesteni. Selliseid kaebusi võib tihti kuulda akadeemilistes ringkondades, st nendelt, kes seoses oma tööga peavad tihedalt ja igapäevaselt suhtlema inimestega (kes õpetavad, peavad loenguid, eksamineerivad jne). Nad räägivad, et vähe sellest – ka nendel, kellega neil tuleb töötada, on madal lugemisharjumuse ja informatsiooni omandamise tase ning aasta-aastalt see tase aina langeb.

Enamik inimesi kogeb tohutuid raskusi pikkade tekstide lugemisel, rääkimata raamatutest. Isegi blogipostitused, mis on pikemad kui kolm või neli lõiku, tunduvad enamikule liiga rasked lugeda ning seega igavad – seepärast ei vääri need ka vähimatki tähelepanu. Vaevalt leidub kedagi, kes pole kuulnud populaarset netiütlust: “liiga palju tähti – jõud ei käinud üle,” mis tavaliselt kirjutatakse vastuseks soovitusele lugeda midagi pikemat kui paarkümmend rida. Tekib suletud ring – palju kirjutada pole mõtet, kuna peaaegu mitte keegi seda ei loe, kuid lühendatud mahuga edasi antav mõte viib nõdrameelsuse suunas mitte ainult lugejad, vaid ka kirjutajad. Selle tulemusena näeme seda, mis meil on – massiline nüristumine.

Isegi inimesed (minevikus) heade lugemisharjumustega ütlevad, et pärast tervet päeva internetis surfamist ning kümnete ja sadade e-kirjade seas laveerimist ei suuda nad füüsiliselt alustada isegi väga huvitava raamatu lugemist, kuna juba esimese lehekülje lugemine on muutunud tõeliseks piinaks.

Lugemine lihtsalt ei edene, eelkõige seetõttu, et
a) ei suudeta lõpetada teksti skaneerimist, otsimaks sellest võtmesõnu;
b) täiesti vastuvõetamatud on keerulised süntaksid, mis on iseloomulikud enamikule klassikalistele, väga informatiivsetele või teadusalastele teostele, aga on täiesti puudu “SMS-säutsude” vahetamisel.

Selle tulemusena peab lauset lugema mitu korda! Kõige enam avatud inimesed ütlevadki otse, et nad on iseendale vastumeelsed.

Aga see pole veel kõik. Pideva püsiva internetiühenduse tõttu halvenevad järsult inimese järgmised oskused:
– oskus tagasi tulla korra juba teadvustatud informatsiooni juurde,
– loetut analüüsida,
– kaasata loomingut ja oma kujutlusvõimet.

Veelgi hullem on see, et 80%-l juhtudest istutakse internetis küsitava väärtusega meelelahutuse pärast või hangitakse sealt teavet, mille kultuuriline väärtus ei ole isegi mitte null, vaid negatiivne.
Seejuures enamik inimesi (eriti noored) on oma nutividinatega nii tugevalt seotud, et isegi üksnes ohu korral jääda kasvõi üheks päevaks ilma internetita, tunnevad nad end psüühiliselt rusutuna, kuni paanikani välja. Neil esinevad ka reaalsed füüsilised võõrutusnähud või pohmell, mis meenutab narkootikumide tagajärjel tekkivat seisundit.

Te ei usu? Hästi, lülitage oma seebikarp täiesti välja ja proovige selleta elada vähemalt 2-3 päeva.

Ühe arvamuse kohaselt – mida ma täiesti jagan – muutub peagi võime tõhusalt keerulisi tekste omandada ja keerulist kirjandust lugeda elitaarseks oskuseks, mis on kättesaadav vaid privilegeeritud inimestele. Idee ei ole uus, kuna juba Umberto Eco soovitab oma romaanis “Roosi nimi” lasta raamatukokku vaid neid, kes on võimelised ja valmis vastu võtma keerukaid teadmisi. Kõik ülejäänud saavutavad taseme lugeda vaid interneti kuulutuseseinu.

Lühidalt öeldes – mitte mingid ravimid, toidulisandid, dieedid või psühhiaatrid jne ei ole võimelised peatama aju mandumist. Peatada on võimalik see ainult ühel meetodil: tuleb lõpetada kõikvõimaliku informatiivse rämpsu sattumine aju töötlemissüsteemi, samuti igapäevane aju ülekoormamine nn vajaliku informatsiooniga. See protsess on erakordselt raske ja paljude jaoks ka võimatu saavutada. Paljude jaoks on rong, nagu öeldakse, juba läinud.

Veelkord lühidalt:

1. Nutividinad, mis kindlustavad teile püsiühenduse internetiga – nutitelefonid, iPadid jt, ilma milleta te ei oska enam isegi tualetti minna – teevad teid praktiliselt debiilikuteks, loiu, apaatse, vaevalt mõistva ajuga, mis ei ole võimeline mõtlema ja analüüsima. Kuid nagu iga narkomaan, siis kindlasti olete ka teie veendunud vastupidises – et need seebikarbid teevad teie elu ebareaalselt kirevaks, täiuslikuks, mugavaks jne ning teid isiklikult “tugevalt arenenud isiksuseks”, kes alati on kõigega kursis.

2. Tänu nendele nutividinatele saabub teie ajusse ööpäevaringselt lakkamatu vooluna kõikvõimalik rämps, mis koormab üle teie isikliku “pardakompuutri”, niivõrd, et olete võimeline tegema vaid kõige primitiivsemaid, madala kvalifikatsiooniga töid. Te pole võimeline seostatult kõnelema, kirjutama ega lugema. Teie kõne on konarlik ja täis parasiitsõnu. Rääkides kellelegi millestki otsite raskustega vajalikke sõnu, kedagi kuulates kaotate kiiresti jutulõnga, hakkate igavlema ja haigutama. Kirjutada te ei oska, teete praktiliselt igas sõnas vigu ja kuidas kasutada kirjavahemärke – sellest pole teil õrna aimugi. See-eest oskate ässalt teha selfisid (ja teisi rämpsfotosid) ning koputada kellelegi Viberis ja WhatsAppis.

3. Lühidalt öeldes, teile on halb uudis: mobiilsidet võib kasutada ainult hädaolukorras. Näiteks kui saabute tundmatusse linna ja ei leia oma võõrustajat – siis on tõesti vaja helistada. Või hilinete tähtsale kohtumisele – ka siis on tõesti helistada vaja. See tähendab, et teil tuleb seadistada oma nutividin ainult vastuvõturežiimile või panna peale piirang vaid olulise äri- ja tööalase info saamiseks. Kuid ülejäänud aja peab olema teie seade välja lülitatud. Kusjuures ma kujutan ette, kui ebamugav hakkab teil juba lihtsalt sellele mõeldes.

4. Tuleb olla valmis selleks, et kõik, kes teid ümbritsevad, pehmelt öeldes ei mõista teid – teile öeldakse, et olete kiiksuga, täiesti hulluks läinud, et teil sõitis katus minema jne – ärge tehke välja. Jätke meelde, et teie olete informatiivse rünnaku objekt ja teie peate end kaitsma. Nagu ütles CBS Newsi president Richard Selant: “Meie töö ei ole müüa inimestele seda, mida nad tahavad, vaid seda, mida meil on vaja.”

5. Ja lõpetuseks, te peate uuesti õppima raamatuid lugema – tõelisi paberist raamatuid – saate aru? Mitte jälgima tuhmuvate silmadega tundide kaupa oma ekraaniga seebikarpi, vaid lugema raamatuid. See saab olema raske, aga proovige. Piitsutada ennast ei ole vaja – esimesel päeval lugege pool lehekülge, järgmisel juba terve, kolmandal päeval poolteist lehekülge jne. Ja arvestage, et organism hakkab igati sellele vastu võitlema – tekib iiveldus ja võõrutusnähud ning kangesti tahaks tegeleda ükskõik millega – peaasi, et aju ei peaks pingutama.

Edu ma teile ei soovi, kuna seda te ei vaja.

Allikas: http://econet.ru/articles/109152-degradatsiya-mozga-chitat-vsem