Eesti kiirgusohutuse eest vastutavad ametiasutused nagu Terviseamet ja Sotsiaalministeerium toetuvad endiselt Eesti ülikõrgeid kiirgusnorme põhjendades WHO ja ICNIRPi (Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Rahvusvaheline Komisjon) seisukohale, ent tänaseks on avaldatud hulgaliselt kriitikat nende mõlema kohta. Laias laastus vaadates on põhjus selles, et kehtivad ICNIRPi/WHO EMVde juhised toetuvad iganenud hüpoteesidele, et “raadiosageduslike elektromagnetväljade kriitiline mõju inimtervisele ja ohutusele seisneb kiirgusega kokkupuutes oleva koe kuumenemises”. Teadlased on aga tõestanud, et paljud eri tüüpi haigused ja kahjustused tekivad ilma kuumenemiseta (“mitte-soojuslik mõju“) kiirgustasemetel, mis jäävad tublisti alla ICNIRPi juhistes määratud tasemetest.

ICNIRP/WHO seisukoha lahknevus sõltumatute teadlaste omast ei pane imestama kedagi, kes teemat lähemalt uurinud on. “Eksitavate juhendite põhjuseks on ICNIRPi liikmete huvide konflikt nende suhete tõttu telekomi- või elektrifirmadega, mis õõnestab erapooletust, mis peaks valitsema mitteioniseeriva kiirguse avalikkuse ekspositsiooninormide regulatsiooni puhul.“ (viide) Seepärast on teadlased, kes uurivad elektromagnetlainete tervisemõjusid, süüdistanud aastaid ICNIRPi kallutatuses (vt nt pdf, 8 lk; link 2).

Kõige viimane väga põhjalik analüüs sellel teemal ilmus 2020. aasta juunis, kui kaks europarlamendi saadikut, professor Klaus Buchner ja Michèle Rivasi avaldasid aruande pealkirjaga “The International Commission on Non-Ionizing Radiation Protection: Conflicts of interest, corporate capture and the push for 5G” (Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Rahvusvaheline Komisjon: huvide konflikt, kaaperdatus korporatsioonide poolt ja surve 5G-ks) (kokkuvõte: EU Parliament Members Expose 5G Safety Authority As Under the Influence of the Telecom Industry).

Raportis jõutakse järeldusele, et kuigi Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on aastaid pidanud ICNIRPi “sõltumatuks teaduslikuks komisjoniks”, on ICNIRP “suletud, ebausaldusväärne ning ühe poole huvisid esindav organisatsioon”, mis on telekomitööstuse ettevõtete mõju all ning on ignoreerinud sõltumatuid teadustöid mobiilse side kahjulike mõjude kohta. “ICNIRPile ei saa toetuda, kui soovitakse tõelist usaldusväärset teaduslikku ekspertiisi”.

Buchner kirjutab, et selle raporti tulemus on skandaalne: Saksamaa, nagu paljud läänemaailma riigid, on järginud ICNIRPi soovitatud piirväärtusi. Seda on tehtud uskudes, et ICNIRPi liikmed on sõltumatud teadlased, kellel pole huvide konflikte. Rivasi-Buchneri aruandest seevastu nähtub, et ICNIRP e.V. on Münchenis registreeritud eraühing, millel on arvukalt tihedaid sidemeid mobiiltelefonide tööstusega: enamik selle liikmetest on võtnud mobiiltelefonide uurimiseks vastu selle tööstuse raha. Ühing võttis ka piirväärtuste ettepanekutes täielikult arvesse ICESi ettepanekuid. ICES on Ameerika äriühing, mis on samuti rangelt eraõiguslik ja tihedalt seotud mobiilsidesektoriga, eriti Motorolaga. Kiirguse “kahjutuse” usutavaks muutmiseks jätab ICNIRP tähelepanuta valdava enamiku selle valdkonna teadusuuringutest, väites, et kriitilised uuringud ei vasta nõutavale teaduslikule kvaliteedile, seda isegi juhul, kui artiklid on avaldatud kõige mainekamates teadusajakirjades.

Prof Buchner: „See tuletab meelde asbesti trivialiseerimist, kus ka aastaid väideti, et see on kahjutu. Raadiokiirguse põhjustatud tervisekahjustusi on teaduslikult uuritud alates 1932. aastast. Enamiku lääneriikide valitsused seevastu on teaduslikke tulemusi ignoreerinud ja järginud tööstusega seotud “teadlaste” rühma. Nad ei ole piisavalt võtnud arvesse tervisemõjusid.”

“Rivasi-Buchneri raport peaks mõjutama piirväärtusi, mobiilimastide ehitamist ja seega ka 5G laiendamist käsitlevaid õigusakte – küsimust, mida varsti käsitletakse, sellega peab tegelema föderaalne konstitutsioonikohus.”

Dokumendi kokkuvõte:

“ICNIRP esitleb ennast, nagu kirjeldavad teda ka Euroopa Komisjon ja meedia, kui sõltumatut rahvusvahelist komisjoni, kes annab teaduslikel tõenditel põhinevat nõu. Usume, et on mitmeid erinevaid põhjusi selle kuvandi kahtluse alla seadmiseks.

ICNIRPi koosseis on väga erapoolik. Kuna ICNIRPi komisjoni 14 teadlasest on ainult üks meditsiinilise kvalifikatsiooniga (kes ei ole juhtmevaba kiirguse ekspert) ja vaid väike osa teadusliku ekspertgrupi liikmetest on meditsiinilise kvalifikatsiooniga, võime kindlalt väita, et ICNIRPis on domineerinud ja domineerivad endiselt füüsikateadlased. See ei pruugi olla kõige mõistlikum koosseis, kui arvestada, et nende kohuseks on anda kogu maailma valitsustele nõu inimeste tervise ja ohutuse kohta.

Nagu võib lugeda ICNIRPi komisjoni ja teadusliku ekspertrühma (SEG) 45 liikme elulookirjeldustest, on neil kõigil ohutusküsimustes sama seisukoht: mitteioniseeriv kiirgus ei kujuta endast ohtu tervisele ja sellel on ainult soojuslik mõju. ICNIRP ütleb, et “mitteioniseeriv kiirgus ei kujuta endast ohtu tervisele, kui see ei kuumuta kudesid üle 1 °C”, millega ta tunnistab, et võimalikud tervisemõjud on siiski olemas, kuid ainult siis, kui tugeva kiirgusega kokkupuute tase on liiga kõrge.

Viimaste aastate jooksul ja paljudel platvormidel on erinevad elektromagnetväljade eksperdid kinnitanud, et ICNIRP eksib, kui ta jätkuvalt ignoreerib teatud teaduslikke uuringud, mis näitavad kahjulikke tervisemõjusid, nagu Ameerika NTP-uuring, ja eksib, olles lausa dogmaatiliselt veendunud, et “mitteioniseeriv kiirgus ei kujuta endast ohtu tervisele ja ainsad võimalikud tervisemõjud on tugeva kiirguse korral soojuslikud”. Isegi pärast ülemaailmse teadlaskonna rohket kriitikat järgib ICNIRP endiselt põhimõtet, et ainsad tõestatud mõjud (tervisele) on soojuslikud. “Tundub, et ICNIRP võtab arvesse ainult koe soojenemist ja kontrollimatuid lihaste kokkutõmbeid, ehkki nad väidavad kõige uuemates nõuannetes, et hindasid ka teisi mehhanisme,” kirjutab Hollandi professor Hans Kromhout, kes juhib praegu pikaajalist uuringut (Madalmaades) mobiiltelefonide kasutamise mõjude kohta inimeste tervisele ning kes on Hollandi valitsust nõustava Hollandi juhtiva tervisenõukogu elektromagnetväljade erikomisjoni esimees.

Tundub, et „ühtmoodi mõtlevate teadlaste suletud ring” on muutnud ICNIRPi enda suhtes vähenõudlikuks teadusklubiks, kelle spetsiifilistes riskihindamistes puuduvad nii biomeditsiiniline kui ka teaduslik ekspertiis. Luues seeläbi olukorra, mis võib organisatsiooni vaates hõlpsasti põhjustada tunnelvisiooni. Kaks juhtivat eksperti, Hans Kromhout ja Chris Portier, kinnitasid meile, et ICNIRP on kinnine, mittevastutav ja ühekülgne organisatsioon.

Paljude teadlaste ja kriitiliste vaatlejate sõnul näib, et ICNIRPi liikmed on teadusuuringutest mitteteadlikud või ignoreerivad neid, mis leiavad võimalikke mittesoojuslikke kahjulikke tervisemõjusid. Ehkki mõned ICNIRPi liikmed on ise tunnistanud, et tööstuse rahastatud teadusuuringud leiavad vähem EMVde tekitatud kahjulikke mõjusid tervisele, samas kui riiklikult rahastatud uuringud, nagu NTP-uuring, leiavad olulisi seoseid EMVde ja kahjulike tervisemõjude vahel, ei mõjuta see vähimalgi määral ICNIRPi liikmete seisukohti.

Suurem osa ICNIRPi teadlastest on teinud või teevad uuringuid, mida osaliselt rahastab tööstus. Kas see on oluline? Nagu me sissejuhatuses argumenteerime, siis usume, et on. Teadusväljaanded, mille kaasautorid on kaks ICNIRPi teadlast Anke Huss ja Martin Röösli, kinnitavad rahastamise olulisust. 2006. ja 2009. aastal tegid nad süstemaatilise ülevaate mobiiltelefonide kasutamise eksperimentaalsete uuringute rahastamisallika mõjudest tervisele ja nende järeldus oli, et „tööstuse toetatud uuringute tulemused näitasid kõige väiksema tõenäosusega (kahjulikke tervise-)mõjusid”. Ja nende uuring pole ainus, mis seda näitas, sest on olnud palju uuringuid erinevuste kohta aruandluses tööstuse rahastatud teadusuuringute ja avaliku sektori rahastatavate uuringutega, mis viitavad tulemuste tugevale rahastusest tingitud kallutatusele.

Lisaks asjaolule, et teatud ICNIRPi liikmed on samaaegselt USAs registreeritud elektri- ja elektroonikainseneride instituudi (IEEE) rahvusvahelise elektromagnetilise ohutuse komitee (ICES) liikmed, oleme näinud täiendavaid tõendeid tihedast koostööst ICNIRPi ja ICESi vahel – organisatsiooni, kus on aktiivselt ja struktuuriliselt seotud palju inimesi nii meedia- ja telekommunikatsioonitööstusest kui ka sõjaväest. ICNIRPi praeguse juhtkonna ajal on need sidemed veelgi tihedamaks muutunud „eesmärgiga kehtestada elektromagnetväljadega kokkupuute rahvusvaheliselt ühtlustatud ohutusnormid“. Seda tuleb kindlasti käsitleda olukorrana, kus huvide konflikti võimalus on reaalselt olemas.

ICESi protokollidest selgub, et ICNIRP tegi IEEE/ICESiga tihedat koostööd uute raadiosagedusliku kiirguse ohutussuuniste loomisel, mis avaldati 2020. aasta märtsis. See tähendab, et suured telekommunikatsiooniettevõtted nagu Motorola jt, samuti USA sõjavägi avaldasid otsest mõju ICNIRPi suunistele, mis on siiani Euroopa Liidu poliitika aluseks selles valdkonnas.

Ehkki telekommunikatsioonisektor teeb Euroopa Liidus (nii Brüsselis kui ka liikmesriikides) palju lobitööd, ei tee Euroopa telekommunikatsioonivõrkude operaatorite assotsiatsioon (ETNO) lobitood ICNIRPi standardite madaldamiseks, kuna neid ei peeta osaks tehnoloogilist arengut pidurdavast “regulatiivsest survest”. Vastupidi: ICNIRPi pakutavad normid on “ühtlustatud piirnormid”, mida ETNO tervitab. Kokkuvõttes näib telekommunikatsioonisektor ICNIRPi positsiooniga üsna rahul olevat. See kaldub kõrvale ELi poliitikakujundamise tavapärasest menetlusest, kus konkreetne asjaomane tööstus püüab olulistes aspektides erinevate lobitöö strateegiate abil alati oma huvides seadusi ja määrusi mõjutada. Ilmselt pole ICNIRPi puhul seda lihtsalt vaja teha. Samal ajal tundub kindlustussektoril praegu puuduvat kindlustunne ja nad ei taha sattuda olukorda, kus neil tuleb tasuda potentsiaalsed kohtukulud, kui telekommunikatsiooniettevõtteid kaevatakse kohtusse, mida juhtub üha sagedamini.

Vaatamata sellele, et ICNIRP kinnitas end olevat viimase 25 aasta jooksul EMVde ja kahjulike tervisemõjude võimaliku seose osas teadusliku tõe ainus edastaja, ei oleks õige pidada seda teaduslikku ühingut ainsana vastutavaks, kui ühel päeval saab vaieldamatuks asjaolu, et elektromagnetväljad põhjustavad terviseprobleeme. Riikide valitsustel ja ka Euroopa Komisjonil, kes on lõppkokkuvõttes “lepingu valvur”, on kohustus hoolitseda ja kaitsta oma kodanikke ning seetõttu peaksid nad arvestama ka õiguslikult siduva “ettevaatuspõhimõttega”.

Me arvame, et üleskutse sõltumatumaks teaduslikuks hindamiseks selles valdkonnas on kõigi ülalnimetatud ja järgnevate argumentide puhul täiesti õigustatud.

See on selle aruande kõige olulisem järeldus: tõeliselt sõltumatute teaduslike nõuannete saamiseks ei saa me tugineda ICNIRPile. Euroopa Komisjon ja riikide (nagu Saksamaa) valitsused, peaksid lõpetama ICNIRPi rahastamise. On viimane aeg, et Euroopa Komisjon looks uue, avaliku ja täielikult sõltumatu mitteioniseeriva kiirguse nõuandekogu. Praegu ICNIRPile eraldatud vahendeid saaks kasutada uue organisatsiooni loomiseks. Arvestades teadus- ja arendustegevuse rahastamise üldist kasvu programmi „Horisont Euroopa” kaudu, mille kavandatud eelarve (aastateks 2021–2027) on 75–100 miljardit eurot, ei tohiks rahastamine mingil juhul kujutada endast ületamatut takistust selle uue, tõeliselt sõltumatu organisatsiooni loomisele.”