Üks kõige olulisemaid asjaolusid 5G juures, millest keegi ei räägi, on faasitud jada. See muudab täielikult põhimõtet, kuidas mobiilimastid ja mobiiltelefonid on ehitatud, ning kiirguse “tekk”, mis on mähkinud meie maailma kahe aastakümne jooksul enda sisse, asendub miljoni võimsa kiirega, mis kogu aeg meie kannul vihisevad.
Varased hoiatused
Paul Brodeur, raamatu “The Zapping of America” autor, oli New Yorkeri ajakirjanik, kes oli ostnud endale kinnisvara Massachusettsis Cape Codil ning siis sai teada, et tema tulevasest kodust 30 miili kaugusele üle lahe plaanib Air Force ehitada maailma kõige võimsama radarijaama. Olgugi et selle keskmine võimsus oli ainult 145.000 vatti, mis on sarnane mõne FM-raadiojaamaga, ei saatnud see energiat mitte ainult ühest antennist ega jaotanud seda energiat ühtlaselt igas suunas, vaid selle asemel oli 3600 antenni, paigaldatud kahte faasitud antennimassiivi, mõlemas 1800 antenni. Antennid kummaski massiivis töötasid koos ühe üksusena, et fokuseerida energia kitsaks juhitavaks kiireks. Iga kiire täisvõimsus oli 4 miljardit vatti ning maksimaalne kiirgustase ületas radarijaama ees 10 miili kaugusel 0,3 mW/cm2 – mis on täna FCC ohutuspiirmäär. Seda rajatist kutsuti PAVE PAWS (Precision Acquisition of Vehicle Entry Phased Array Warning System).
USA Kaitseministeerium tunnistas 1975. aasta aruandes, mida Brodeur tsiteeris, et sellised süsteemid “töötavad sagedusvahemikus, millel on maksimaalne kogu-keha-energiaülekanne inimesele ja mille puhul on vähe andmeid bioloogiliste mõjude kohta.”
Artikli autor Arthur Firstenberg sai aga peatselt ise neid bioloogilisi mõjusid kogeda. Ühel päeval kukkus ta kokku südamerabanduse sümptomitega, mille peale ta katkestas oma meditsiiniõpingud ja kolis Mendocinosse paranema. Seal oli ta aga ühe teise PAVE PAWSi tee peal. Ning järgneva 9 kuu jooksul iga päev kl 19-21 õhtul – olenemata sellest, kus ta oli või mida ta tegi, tõmbus ta rindkere pingule ja ta ei saanud järgmised 2 tundi korralikult hingata. Täpselt kl 21 ta keha lõdvestus ja hingamine taastus. Firstenbergi tervis lõpuks siiski taastus, ent alati, kui ta jälle rannikule sattus, tundis ta jälle seda ebamugavat survet rinnus, mis kadus kohe, kui ta PAVE PAWSi levialast välja sõitis.
Suunatud kiired
5G on palju kõrgemas sagedusvahemikus, mis tähendab, et antennid on palju väiksemad – piisavalt väiksed, et mahtuda nutitelefoni sisse, kuid samamoodi nagu PAVE PAWSi puhul toimivad need koos faasitud jadas ning kontsentreerivad oma energia kitsastesse, juhitavatesse suure võimsusega kiirtesse, mis hakkavad üksteist n-ö jälitama, nii et ükskõik, kus sa oled, on kiir sinu nutitelefonist suunatud otse baasjaamale (mobiilimast) ning kiir baasjaamast on otse suunatud sinule. Kui sa kõnnid kellegi mobiili ja baasjaama vahelt läbi, siis mõlemad kiired läbivad sinu keha. Kiir mobiilimastist tabab sind isegi juhul, kui sa seisad kellegi kõrval, kellel on nutitelefon. Ning kui sa oled rahvahulga sees, siis paljud kiired kattuvad ja neid ei saa vältida.
Täna on nutitelefonide maksimaalne kiirgus umbes 2 vatti ning tavaliselt töötavad need väiksemal võimsusel kui 1 vatt. See kehtib ka 5G telefonide kohta, ent 5G telefoni sees võib olla 8 väikest antennisüsteemi, kõigis 8 väikest antenni, kõik töötavad koos, et tabada lähim mobiilimast ning suunata sellele kitsalt fokusseeritud kiir.
FCC võttis hiljuti vastu standardid, mille kohaselt võib selliste kiirte täisvõimsus olla kuni 20 vatti. Samas, kui käes hoitav nutitelefon saadaks 20-vatise kiire läbi sinu keha, ületaks see kaugelt FCC kehtestatud ekspositsiooninormi. Mille peale FCC loodab, on see, et 5G telefoni ekraanipoolse külje ja teise poole, kus on antennid ja vooluring, vahele on paigaldatud metallplaat, mis kaitseb vooluringi elektrooniliste häirete eest, mida tekitab ekraan ja mis muudaks telefoni kasutuks. Kuid see plaat hoiab ka ära selle, et enamik kiirgusest ei jõua otse sinu pähe või kehasse, seetõttu lubabki FCC turule 5G telefonid, millel on täiskiirgusvõimsus 10 korda suurem kui 4G telefonidel. Mida see teeb kasutaja kätele, seda FCC ei ütle. Ning kes veendub selles, et kui sa pistad telefoni oma taskusse, siis jääb just õige pool sinu keha poole? Ning kes kaitseb kõiki kõrvalseisjaid kiirguse eest, mis tuleb nende suunas ning mis on 10 korda võimsam kui varem?
Ning mida arvata kõikidest muudest 5G vidinatest, mis paigaldatakse kõikidesse sinu seadmetesse, arvutitesse ja autodesse? FCC nimetab käes hoitavaid telefone „mobiilseteks jaamadeks“, saatjad autodes on samuti „mobiilsed jaamad“. Kuid FCC on välja andnud ka eeskirjad selliste asjade kohta, mida ta nimetab „teisaldatavateks jaamadeks“ – need on saatevarustus, mida kasutatakse paikselt, mitte liikudes, näiteks wifi-ruuterid sinu kodus või töökohas. FCC uued eeskirjad lubavad selliste seadmete täiskiirgusvõimsuseks 300 vatti.
Tohutu võimsus
Mobiilimastidega on olukord hullem. Tänaseks on FCC heaks kiitnud 5G jaamades kasutamiseks sagedusalad 24 GHz, 28 GHz, 38 GHz, 39 GHz ja 48 GHz ümber ning teinud ettepaneku lisada 32 GHz, 42 GHz, 50 GHz, 71-76 GHz, 81-86 GHz ja üle 95 GHz. Need on tillukeste lainepikkustega ja nende jaoks on vaja tillukesi antenne. Sagedusel 48 GHz võtab 1024 antennist koosnev süsteem ruumi ainult 10 cm2. Ning ühe baasjaama maksimaalne kiirgusvõimsus ei ole ilmselt kuigi suur – kümned või sajad vatid. Aga samamoodi nagu PAVE PAWSi puhul, saavad antennisüsteemid, mis sisaldavad nii palju antenne, suunata energia väga fokusseeritud kiirteks ning seetõttu on täiskiirgusvõimsus väga suur. FCC poolt vastuvõetud standardid lubavad 5G baasjaamal, mis töötab millimeeterlainealal, tekitada täiskiirgusvõimsust kuni 30.000 vatti 100 MHz spektri kohta. Tuleb arvestada, et mõnede sagedusalade puhul, mida FCC on kättesaadavaks teinud, saavad telekomifirmad osta oksjonil kuni 3 GHz katkestuseta spektrit, mis tähendab, et neil on seaduslik võimalus tekitada täiskiirgusvõimsust kuni 900.000 vatti – kui neil on nii palju spektrit. Sellist kiirgust tekitavad baasjaamad hakkavad paiknema kõnniteede ääres – väiksed kandilised seadeldised elektripostide otsas.
Põhjus, miks firmad tahavad nii palju võimsust, on see, et igasugused objektid ja seinad tõkestavad millimeeterlaineid, ning seepärast on vaja tohutut võimsust, et tungida hoonete sisse ja suhelda kõikide meie seadmetega, mis saavad olema osa asjade internetist. Põhjus, miks on vaja nii väikeseid lainepikkusi, on see, et tarvis on suurt kogust ribalaiust – sadu kordi rohkem kui ribalaiused, mida me seni oleme kasutanud – selleks et nutimajad, nutiärid, nutiautod ja nutilinnad saaksid toimida ehk et saaksime ühendada internetti võimalikult palju meie omandis olevat suuremat ja väiksemat vara ja seadmeid ning panna need tegema kõike, mida tahame ja nii kiiresti, kui tahame. Mida kõrgem sagedus, seda suurem ribalaius, kuid väiksem laine. Baasjaamad peavad olema väga lähestikku koos – linnades 100-meetrise vahega – ning need peavad oma signaale „välja purskama“, selleks et need jõuaksid hoonete sisse. Kõige ökonoomsem on seda teha faasitud jadade ja fokusseeritud kiirtega, mis on otseselt suunatud sihtmärkidele. Mis juhtub lindudega, kes lendavad läbi selliste kiirte, seda FCC ei ütle. Ja mis juhtub mastitöötajatega, kes ronivad elektripostide otsa ja töötavad selliste saatjate kõrval iga päev? 30000-vatine kiir küpsetab kanamuna või inimese silma ära mõnekümne sentimeetri kaugusel.
Baasjaama võimsus jaotatakse nii paljude seadmete vahel kui on samaaegselt ühendatud. Ajal, kui palju inimesi üheaegselt oma mobiili kasutab, on kõikide telefon aeglasem, kuid iga kiire kiirgus on väiksem. Kui sa aga oled ainus mobiilikasutaja, näiteks hilja öösel, siis sinu andmeedastuskiirus on ülikiire, kuid enamik mobiiliantenni kiirgusest on sinule suunatud.
Kiirguse tungimine sügavale kehasse
Teine oluline tõsiasi faasitud antennisüsteemidest tuleva kiirguse kohta on see, et see tungib palju sügavamale inimkehasse, ja eeldused, millel FCC ekspositsiooninormid põhinevad, ei kehti. Sellele juhtis tähelepanu dr Richard Albanese Brooksi õhuvägede baasist seoses PAVE PAWSiga ning sellest ilmus artikkel ajakirjas Microwave News aastal 2002. Kui tavaline elektromagnetväli siseneb kehasse, põhjustab see laengute liikumise ja elektrivoo. Kuid kui eriti lühikesed elektromagnetilised pulsid sisenevad kehasse, juhtub midagi muud – liikuvad laengud muutuvad ise väikesteks antennideks, mis hakkavad seda elektromagnetvälja edasi kiirgama ning viivad selle sügavamale kehasse. Neid edasikiiratavaid laineid nimetatakse Brillouini prekursoriteks. Need muutuvad tõsiselt võetavaks, kui kas lainete võimsus või faas muutub piisavalt kiiresti. 5G vastab ilmselt mõlemale tingimusele. See tähendab, et väide, mida meile kinnitatakse – et millimeeterlained on liiga lühikesed, et sügavale inimese kehasse tungida – ei ole tõsi.
Allikas: http://www.cellphonetaskforce.org/5g-from-blankets-to-bullets/ (22. jaanuar 2018)
Oma allkirja 5G paigaldamise peatamiseks Eestis saad anda siin: rahvaalgatus.ee
